Milana. Eesti modelli päevik

Оглавление

A. A.. Milana. Eesti modelli päevik

1. PEATÜKK. LAMAISIA

2. PEATÜKK. INTRO

3. PEATÜKK. PLAYBOY JA KELLY OSBOURNE

4. PEATÜKK. RED BULL JA SNICKERS

5. PEATÜKK. VIIN JA ÜHEPÄEVALIBLIKAD

6. PEATÜKK. BARCELONA, MUA ARM

7. PEATÜKK. WOW, KLIK, CNN

8. PEATÜKK. MIKS MEIE ESIVANEMAD VÄLJA EI SURNUD?

9. PEATÜKK. KATE MOSS JA WINNETOU

10. PEATÜKK. ME DANCE

11. PEATÜKK. HONEY, HONEY, HONEY MUST BE FUNNY

12. PEATÜKK. EHK MIKS MEHED ON MEHED?

13. PEATÜKK. PARIIS, MU ARM

14. PEATÜKK. MANOLO KLEIDID

15. PEATÜKK. RIO, MU ARM!

16. PEATÜKK. RISHELIIUD JA JOHANNAD

17. PEATÜKK. ICHOO?

18. PEATÜKK. WE’LL ALWAYS HAVE PARIS

19. PEATÜKK. PINK

20. PEATÜKK. HAVANNA, MU ARM

21. PEATÜKK. MOST WANTED ME

22. PEATÜKK. JUNG JA PAREMA KÄE KARTUS

23. PEATÜKK. LIVE JAZZ

24. PEATÜKK. PRIVATE JET-SET

25. PEATÜKK. THERAPY

26. PEATÜKK. BODRUM MU ARM

27. PEATÜKK. MAXIM? MAXIM

28. PEATÜKK. OTSITAKSE JUUKSURIST GEISÕPRA

29. PEATÜKK. MINU INGEL

30. PEATÜKK. LVMH

31. PEATÜKK

MODELLINDUSE SÕNASTIK

Отрывок из книги

Just nii ma kujutangi ette teda hüüdmas. Maheda ja kergelt kareda häälega: «Milaaanaaa!» Aga ta ei hüüa. Ma ei ole kunagi, mitte kunagi kuulnud teda häält tõstmas ega hüüdmas. Isegi mitte siis, kui mina olen karjunud vihast või abitusest. Ta on ainult vaikselt muianud. Hiljem, kui ta aru sai, et see ajab mind ainult veel rohkem marru, ta enam isegi ei muianud, vaid vaatas niisama aknast välja. Minust mööda nagu nüüdki.

Ta seisab lennujaama klaasist akna taga ja ma aiman ainult ähmaselt ta piirjooni. Ta käed on vist taskus, silmi ma nii kaugelt ei näe. Ta isegi ei lehvita, lihtsalt seisab ja vaatab, kuidas mu lennuk hoovõturajani veereb. Tema lend Moskvasse väljub tunni aja pärast. See on viimane kord, kui ma teda näen. Kui oleksin seda teadnud, kas oleksin teinud midagi teisiti? Ei usu. Oleksin ma jätnud midagi tegemata? Vaevalt. Ma lihtsalt oleksin tahtnud näha ta silmi seal lennujaamas, ma hakkan neid unustama.

.....

Siit algabki mu hädadeorg – 36 tundi lennujaamas murraks tugevamadki. Joon alustuseks ühe kohvi. Igas kohvikus. Ostan ajakirju. Igast putkast. Umbes kaheksa tunni pärast on mul süda paha nii kohvist kui Spice Girlsist, aga mu liikumisruum on piiratud suure kirjaga «Transiittsoon». Lennujaamas on hotell, aga ma ei raatsi oma täpselt välja arvestatud raha mõttetult kalli hotelli peale raisata, ja see oleks ligi nädala taskuraha. Mu taskus on pass, peaaegu tühi deebetkaart ja natuke alla 400 euro. Panen kohvri pea alla, tõmban ennast kerra ja proovin magada. Kõrvatroppide ja silmaklappide geniaalsus jõudis minuni kahjuks aastaid hiljem, siis, kui ma moemaailmas ja ka muidu enam nii süütu polnudki. Aga praegu ma veel olen ja sõidan oma esimesele modellivõistlusele oma väikese kohvri ja veel väiksema enesekindlusega.

Ma ei ole kunagi arvanud, et olen väga ilus. Mul on ilusad pruunid silmad, tumedad juuksed ja pikad jalad. Ka tagumiku kohta olen kuulnud rohkelt kiidusõnu, aga tervikuna ei pea ma end jahmatamapanevalt ilusaks. Ma ei ole selline, kelle pärast liiklus peatuks või kellele pidevalt järele vilistataks. Võib-olla tegelikult ma peataksin liikluse, kui mind pandaks poolalasti plakatile sõidutee äärde. Iirimaal tehti nii puhtalt liiklusturvalisuse tagamiseks: juhid aeglustasid plakatit nähes oluliselt kiirust. Aga ilma suurendusteta ja palja pinnata ei peata ma midagi peale takso või liinibussi, ja sedagi siis, kui ma viipan.

.....