Mere ja muinasjuttude linn Haapsalu elab ühe jalaga oma pikas ajaloos, teisega tänapäevas. Keskel saadakse kenasti kokku. Ikka veel ilmub ristimiskabeli aknale Valge Daam, ikka lähevad merele paadid, ikka uisutatakse jäätunud viigil, ikka mängivad naabruskonna lapsed hulgakesi väikestes aedades õunapuude all ja teavad nimepidi naabrite kassi. Selles järjepidevuses on rahu ning turvatunne. Siin on ikka veel alles see, millest kõnelevad Ernst Enno laulud ja mida kujutavad Ilon Wiklandi pildid – kõik see, mis mujal tundub ammu kaotatuna, see kadunud maailmade ilu. Siin elab ajalugu, siin elavad unistused ja muinasjutud. Siin elasin ka mina, selle kõige keskel, veerand sajandit oma elust. Siin olen veetnud hulga lapsepõlvepäevi, siin tegin läbi tormilise hilisteismeea, pidasin vastu oma kriisiaastatel, sain õpetajaks, nuusutasin poliitikat, kasvasin kirjanikuks… ja õppisin vist lõpuks päris rahuldavalt ära ka selle, kuidas elada inimese moodi. Sellepärast räägibki see raamat minust Haapsalus ja Haapsalust minus. Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva
Оглавление
Aidi Vallik. Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn
Aidi Vallik. Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn
SISSEJUHATUS
1. OSA. LAPSEPÕLVE-HAAPSALU JA VANAEMA MAJA. HÕBEREMMELGAD JA KADUNUD LASTEKIRJANIKUD
LINNAVANAEMA JA SUVITAJAD VENEMAALT
VANADE POSTKAARTIDE MAAILM
TUULES, VEES JA PÄIKESES
KIRI „HAAPSALU KÜLLA VEE TANUMA 8. TALU 3. TUPPA!“
PISIKE PUUST KOHTUMAJA
KEELATUD LOSSIPARK
TEEKOND SÕNADE POOLE
2. OSA. LAHENDUS ON KAOS. KUNSTIKOOLIST ÕHTUKOOLI
MINU ISIKLIK ONN
DEKADENTS JA INSPIRATSIOONI HÄLL
KUMMALISED KUNINGAMÄNGUD
SEGASUMMA SUVILA JA TROLLITALV
3. OSA. ÜLEVOOLAVAD ÜHEKSAKÜMNENDAD. KAKS TUBA KOLLASES MAJAS
ÜHEST KRIISIST TEISE KOLISTADES
PUNKARID, PILLIMEHED JA MEREKOOLI POISID
4. OSA. KÕIK MUUTUB. TEEKOND ANNI JUURDE
„SUKAPÜKSI“ TÄNAVAS: KUIDAS ELADA INIMESE MOODI?
KOIDULA TÄNAVASSE KÜPSEKS SAAMA
TÕBI LÖÖB VÄLJA
5. OSA. OMAKSVÕTMINE JA OTSUSED. SADAMA VIIS, AJAKIRJANIKE MAJA
KUIDAS MA POLIITIKAS KÄISIN
VOLIKOGU VÕIMALUSED JA VÕIMATUSED
VABA VABAKUTSELISENA
IMEDE AIAD JA KALLID KOERAD
ELU ISE SEOB OTSAD LAHTI
PILDIALBUM
1
Отрывок из книги
Vaatan oma lapsepõlvesilmadega välja pööningukorruse aknast, ja üle tänava ning paarikümnemeetrise kruusase rannariba avaneb mu pilgule meri. Vaade on kaunis ja avar, hommikupäike kullatab rahulikke, madalaid laineharju, ning taevas on väga sinine ja suur. Podinal, kiirustamata, läheb Noarootsi poole teele mootorpaat. Kajakad hüüavad kedagi, midagi.
Siis tõstan oma hilisteismelise pilgu läbi Krahviaia linnuse kirdemüürile, Poolkuutornile. Minu linn, minu loss. Minu saladus ja muinasjutt nende noorukeste tammepuude, hõreda pargi taga. Istun ristisjalu köögi aknalaual, mida nii heldelt soojendab päike. Olen kohal. Olen siin.
.....
Ka sellest sünnipäevapeost või ürituse seltskondlikust osast ei mäleta ma midagi. Küll aga tagasiteest on mul meeles, et olin õudselt väsinud ja tüdinenud ning jonni täis. Isegi jäätis, mille ema minu lohutamiseks või maharahustamiseks ostis, ei täitnud oma eesmärki täiesti, vaid tilkus mu ilusa kleidi peale, mis oli juba täiesti lubamatu. Isegi jäätis kiusas mind. Ma tunnen tagantjärele siiralt kaasa oma emale, kes jonniva ja väsinud minuga pidi läbi linna õigeks ajaks tagasi rongi peale jõudma.
Aga need lapsepõlve Haapsalu hõberemmelgad. Tühjagi ma siis teadsin, et see on liik Salix alba, seenhaigustele üsna altid ja lühikese elueaga niiskuslembelised puud. „Hõbepajud,“ ütles ema, ja see kõlas sama muinasjutuliselt, kui välja nägi. Pikad hõbehallid, päikeses sädelevad oksad rippumas Eeslahe veeni ja selle kõrval kulgeva jalutusteeni. Just selliste puude otsas pididki elama haldjad, just sellise puu otsas pidi õõtsuma printsessi kiik, just sellised puud kasvavad võlutud metsas, mis on saladusi täis.
