Imeväärne arst

Оглавление

Александр Куприн. Imeväärne arst

IMEVÄÄRNE ARST

Отрывок из книги

Järgnev jutustus ei ole vaba mõttelennu vili. Kõik, mida ma siin kirjeldan, toimus tõepoolest umbes 30 aastat tagasi Kiievis ja on kuni tänase päevani pühalikult, viimase kui pisiasjani kõne all oleva perekonna pärimustes säilinud. Mina omalt poolt muutsin ainult selle liigutava loo mõnede tegelaste nimesid ja andsin suusõnalisele jutustusele kirjaliku vormi.

«Griša, kuule Griša! Vaata ometi — põrsas!… Naerab… Jaa. Ja mis tal suus on!… Vaata, vaata!… Rohulible on suus, jumala eest rohulible! Kus on alles tükk!»

.....

«Griša, kuule Griša! Vaata ometi — põrsas!… Naerab… Jaa. Ja mis tal suus on!… Vaata, vaata!… Rohulible on suus, jumala eest rohulible! Kus on alles tükk!»

Ning kaks poisiklutti, kes seisid delikatessikaupluse tohutu, täisklaasist vaateakna ees, pahvatasid ohjeldamatult naerma, togides teineteist küünarnukkidega, kuid käreda külma käes tahtmatult jalalt jalale hüpeldes. Juba üle viie minuti olid nad vahtinud seda suurepärast näitust, mis ärritas nii nende meeli kui ka kõhtu. Siin, valgustatuna ripplampide eredast särast, kõrgusid terved mäed isuäratavaid punaseid õunu ja apelsine, seisid mandariinide korrapärased püramiidid, õrnalt kollendades läbi siidpaberi, millesse nad olid mähitud; laudadele olid asetatud suitsutatud ja marineeritud kalapõrakad, suud veidralt ammuli ja silmad pungis; allpool, ümbritsetuna vorstidest pärjaga, ilutsesid mahlakad, paksu roosaka pekikorraga singilõigud… Arvutud hulgad purke ja karbikesi soolatud, keedetud ja suitsutatud suupistetega täiendasid efektset pilti, mida vaadeldes mõlemad poisid unustasid hetkeks kaheteistkümnekraadise pakase ning emalt saadud tähtsa ülesande, mis nii ootamatult ja haledalt lõppes.

.....