Loomult loom I

Оглавление

Aleksei Turovski. Loomult loom I

Faciemus bonum cherubim!

Si vis pacem, para bellum

Mens sana in corpore sano

Ultra posse nemo obligatur

Ubi nil vales, ibi nil velis

Premonitas premonitus

Carpe diem!

Non ex quovis ligno fit Mercurius

Lähme laia ilma

Kuulu iseendale

Elu jaoks on ka tühjus märgiks

Mäed, hiired ja eneseväärikus

Teekond imestusest kadeduseni

Loomult optimistid

Merele – lapsepõlve otsima

Navigare necesse est

Festina lente

Eristamisvõime

Lepitav lõõgastus

Kui esined, siis tee seda veenvalt

Dialoog – põline ja igavene

„Nüüd sipelgad tulevad mürinal kõik!”

Sapienti sat

Отрывок из книги

Tervist, head sõbrad! Tervist teile ja teie loomadest sõbrakestele. Ma loodan, et keegi ei pane pahaks, kui ma pöördun teie poole just sedaviisi – teie ja teie loomadest sõbrad. Sest ma ei ole kohanud inimest, kelle hinges poleks sõprustunnet või vähemalt soojust kas või mingisuguse looma vastu.

Ma arvan, et parimaks näiteks on siin hobune. Hobuse ja inimese vaheliste suhete kohta võin oma praktikast kindlalt öelda – ma ei tea kedagi, kes ei salliks hobuseid. Kuid õigupoolest peaks sallivalt suhtuma kõikidesse loomaliikidesse, ka ohtlikesse loomadesse, ka niinimetatud kahjuritesse. Inimesel pole sünnis loomadesse halvasti suhtuda. Loom ei saa iseenesest milleski süüdi olla. Kahjur – see on poliitiline, majanduslik, põllumajanduslik, meditsiiniline mõiste, kuid ei bioloogias ega zooloogias ei tähenda see midagi. Kõigil loomaliikidel on meie planeedil oma „aadress” ehk leviala ja oma „elukutse” ehk ökoloogiline nišš. Olgu nad siis kes tahes, olgu nad ka parasiidid või kiskjad, ilma nendeta oleks elu meie planeedil üsnagi kaheldav. See on Regnum animalia, loomade kuningriik, kuhu kuuluvad kingloom ja papagoi, sipelgas ja kaheksajalg, imetajad ja maod. Ning me ei pääse mööda ka inimesest.

.....

Seda laadi etendusi on antud laialdaselt paljudes Ameerika piirkondades – nii kagu-, lõuna- kui lääneosas, aga ka Kesk-Ameerikas. Lõgismadusid oli seal vähemalt kunagi väga palju. Lõgismadu lööb saakloomasse välkkiirelt hambad sisse, pritsib välja väga suure mürgiportsjoni ja laseb siis looma otsekohe lahti, võttes ise sisse kaitsepoosi või minnes koguni peitu. Madudel on halb nägemine ja nad pole füüsiliselt kuigi tugevad. Neil on täiusliku ehitusega, kuid haprad kihvad. Nad ei taha hambaidpidi sureva looma küljes rippuda, sest nii võib hammastest ilma jääda, ja see on lõgismao jaoks katastroof. Mürgiannuse saanud loom sureb üsna lühikese aja jooksul ja lõgismadu hakkab teda oma mürgi lõhna järgi otsima. Nii et noore koioti jaoks, kellel on juba mõningaid elukogemusi, tähendab opossumiema korraldatud etendus täiesti kindlat ohtu: varsti tuleb lõgismadu, kes otsib oma saaki. Koiott laseb jalga.

Opossumid elavad Ameerikas praegu palju paremini kui koiotid. Loomulikult on neil ka inimese poolt palju vähem ohte oodata. Koiotti inimene kardab, opossumit vaid kütib, ja sedagi peamiselt sportlikust hasardist, nii et opossumit on võimalik seadusega kaitsta. Katsu sa aga kaitsta kedagi, keda inimene kardab!

.....