Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Sissejuhatuse asemel
Sirp ja kaaren: aja märgid
Liuglev siug
Need, kes jäid hälli
Võitjad enne stardipauku
Lühike sissejuhatus drakonoloogiasse
Kes on kelle karikatuur?
Märgid on vaataja silmades
Kiskjalikud kangrud
Kuulekas täiuslikkus
Hiiud ja kääbused
Sõda või rahu
Isa, õpetaja, kuningas
Finaal
Pärisinimene (Homo sapiens sapiens) on loov loomaliik. Loovus leiab väljundi eelkõige maailma asjade ja nähtuste seletamises. Inimene teeb seda keele abil, luues müüte kui tõelisi lugusid. Müütide süsteemi, mille järgi ja mille abil inimkond elab, võib kujutada kui inimese semiootilist genofondi, kus mõiste „geen” asemel kasutatakse mõistet „meem”. Seega on mütoloogia kui meemofond. Nende kahe fondi vaheline võrdlus on loomulikult vaid analoogia loomine ja analoogia ei tõesta teatavasti midagi, kuid see tõhustab ja suunab tähelepanu, avaldab muljet ja näitab, millise nähtuse olulisusest edaspidi juttu tuleb. Analoogia toomisega paluvad autorid armulise lugeja luba üritada avaldada talle muljet näidetega selle kohta, kuivõrd palju sarnasusi on pärisinimesel paljude teiste loomaliikidega ja ka selle kohta, kuivõrd omapärane on just inimene. Kuivõrd põhjalikult üritame oma maailmapilti sulandada kõigi teiste liikide omadusi. Toome siinkohal näiteks viis lühikest teesi:
Organism, nagu ka populatsioon ja ilmselt ka liik, ei saa endale lubada maksmist millegi eest, mis pole oma hinda väärt.
.....
Paljude rahvaste loomamuinasjuttudes, mis moodustavad eraldi folkloorivaldkonna ja mis ei ole samastatavad võlumuinasjuttudega, milles rongal on tavaliselt hoopis teine positsioon ja funktsioonid, on ronk peategelane, kes esineb üsnagi inimesele omasel moel, lahendades olmelisi olukordi. Tegelikult on loomamuinasjutud selgelt inimsuhete narratiivid, isegi kui nood sisaldavad müütilisi elemente (näiteks võib tegelaste hulgas olla peale reaalsete liikide ka draakoneid, mantikore jne), kuid sellegipoolest ei ole loomamuinasjuttudes rõhutatult ja ilmekalt maagilisi, müütilisi komponente: loomad on tegelikult inimeste zoomorfsed avatarid, kes esinevad just nimelt äratuntavates elulistes situatsioonides. Näiteks võib tuua Hiina muinasjutu sellest, miks ja mida nimelt kuulutab ja teatab kukk vara hommikul suure häälega:
Kunagi olid kukk ja draakon suured sõbrad ja elasid toredasti koos. Tol ajal olid kukel ilusad suured läikivad harulised sarved. Draakon aga oli sätendavate karpkala soomuste, mao keha, tiigri käppade, jänese silmade, kaameli huulte ja lehma kõrvadega, kuid ilma sarvedeta. Kord sai draakon kutse tulla öisteks pidustusteks taevase Nefriitkeisri paleesse. Kukk kutset ei saanud, aga heasüdamliku linnuna tundis ta sellegipoolest sõbra pärast head meelt. Ning kui draakon palus kukelt sarvi laenuks, sest katmata peaga ei ole kombeks taevase keisri ette ilmuda, oli viimane hea meelega nõus. Õhtul lendas draakon pilvedesse ja kadus. Tema ilmumine Nefriitkeisri paleesse tekitas suure sensatsiooni, kõik jumalused ja teised tähtsad külalised ning keiser ise olid vaimustuses draakoni hiilgavast välimusest ja palusid tal jääda kauemaks. Seda tegi draakon hea meelega. Kukk aga ootas sõbra naasmist ja oma sarvede tagastamist kaua aega. Tegelikult ootab siiani. Igal hommikul hüüab ta taeva poole: „Sõber draakon, too mu sarved tagasi!“
.....