Читать книгу Kolm musketäri - Alexandre Dumas - Страница 1

EESSÕNA,

Оглавление

milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kellest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga

Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali “Louis XIV ajaloo” jaoks, sattusin ma juhuslikult “Härra d’Artagnani memuaaridele”, mis oli trükitud – nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille’sse – Pierre Rouge’i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi.

Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult selle soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamikus tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõepärastena nagu härra Anquetili ajaloos ära tunda Louis XIII, Austria keisrikojast pärineva kuninganna Anna, Richelieu, Mazarini ja suurema osa tolleaegsete õukondlaste kujud.

Nagu teame, ei avalda see, mis kütkestab poeedi tujukat mõttelendu, sageli mingit mõju laiadele lugejate hulkadele. Ja nii juhtuski, et kuigi meie, nagu kahtlemata teisedki inimesed, imetlesime eespool mainitud üksikasju, huvitas meid siiski kõige rohkem asjaolu, millele kindlasti ükski enne meid ei olnud pööranud vähimatki tähelepanu.

D’Artagnan jutustab, et oma esimesel külaskäigul kuninglike musketäride kapteni härra de Tréville’i juurde kohtas ta ootetoas kolme noormeest, kes teenisid selles kuulsas väeosas, kuhu temagi tahtis astuda, ja et nende noormeeste nimed olid Athos, Porthos ja Aramis.

Peame tunnistama, et need kolm võõrapärast nime üllatasid meid, ja otsekohe tekkis mõte, et need on vaid varjunimed, mille taha d’Artagnan varjab võib-olla kuulsaid nimesid, – juhul kui nende laenatud nimede kandjad ise polnud neid valinud päeval, mil nad kas kapriisi, rahulolematuse või vaesuse pärast olid selga tõmmanud musketäri lihtsa mantli.

Sellest ajast peale ei saanud me enam rahu. Püüdsime leida mõningaidki jälgi neist ebatavalistest nimedest, mis nii tugevasti erutasid meie uudishimu.

Juba üksi kataloog nende raamatute kohta, mida me sel eesmärgil lugesime, täidaks terve peatüki, mis oleks võib-olla vägagi õpetlik, kuid kindlasti vähe lõbu pakkuv meie lugejatele. Seetõttu ütleme vaid niipalju, et hetkel, kus nii paljude viljatute uurimuste tõttu olime juba lootuse kaotanud ja valmis loobuma otsingutest, leidsime lõpuks, juhituna meie kuulsa ja õpetatud sõbra Paulin Pâris’ nõuannetest, ühe fooliokaustas käsikirja, mis oli registreeritud, ei mäleta enam hästi, kas number 4772 või 4773 all ja mis kandis pealkirja:

“Härra krahv de La Fère’i mälestused mõningate sündmuste kohta Prantsusmaal kuningas Louis XIII valitsusaja lõpul ja kuningas Louis XIV valitsusaja algul.”

Võib kujutleda meie rõõmu, kui me seda käsikirja lehitsedes, mis oli meie viimane lootus, leidsime kahekümnendal leheküljel Athose, kahekümne seitsmendal Porthose ja kolmekümne esimesel Aramise nime.

Peaaegu imepärasena tundus meile täiesti tundmatu käsikirja leid ajajärgul, mil ajalooteadus on saavutanud nii kõrge taseme. Seepärast tõttasime nõutama luba käsikirja trükis avaldamiseks, et ühel päeval võõra pagasiga ilmuda Inskriptsioonide ja Kirjanduse Akadeemiasse juhul, kui meil ei peaks õnnestuma, mis on väga tõenäoline, pääseda oma isikliku pagasiga Prantsuse Akadeemiasse. Peab ütlema, et trükiluba anti meile lahkelt. Teatame sellest siin avalikult, et kummutada pahatahtlike inimeste väited, nagu oleks meil valitsus, kes on kirjandusinimeste suhtes üsna jahedalt meelestatud.

Selle väärtusliku käsikirja esimese osa esitamegi nüüd oma lugejatele. Oleme sellele andnud sobiva pealkirja ja kohustume, juhul kui esimesel osal on niisugune menu, nagu ta väärib – milles me muide sugugi ei kahtle – , avaldama kohe ka käsikirja teise osa.

Vahepeal aga, kuna ristiisa peetakse teiseks isaks, kutsume lugejat nägema meis, aga mitte krahv de La Fère’is, oma lõbu või igavuse põhjustajat.

Nüüd aga asugem jutustuse juurde.

Kolm musketäri

Подняться наверх