Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides
Описание книги
Kinomehed imestavad ja lõõbivad tihti selle üle, miks Rein Maran oma soliidse ea kohta nii erakordselt nooruslik välja näeb. Seletus on, et siis, kui ta jälgib kusagil roostikus linde, passib puu otsas hunti, ilvest või kotkast, aeg tema jaoks seisab. Ja loodusfilme on ta teinud juba üle 40 aasta. Rohkem kui poolsada filmi – ühe mehe elutööks on seda arvatavasti küll ja küll. Rein Marani filmid ei ole klassikalised loodusfilmid, ammugi mitte võrreldavad nende loodus(filmi)sarjadega, mida kannab vaatajani tänane televisioon. Need filmid on omaette nähtus. Tema filmid on ühelt poolt nähtuna kirju ja kogukas kimp Eestimaa looduse lugusid, nüüd vaata, et juba lahutamatu osa eestlase loodusekujutlusest. Ja teisalt annavad need filmid kokku mingi peegelpildi selle maa rahva mentaliteedi süvahoovustest. Jaak Lõhmus filmiajakirjanik Raamatu lehekülgedelt saame lugeda, kuidas see suur filmikimp on valmis saanud ja mis filmide tegemise juures sündinud… Peale inimestest filmitegijatega seotud anekdootide räägib Maran ka sügavamatest, müstilisevõitu momentidest, millega ta looduses on kokku puutunud: soogaasidest moodustunud „rabaneitsite” tants, peopesal puhkava rästiku soojus, haavatud kajaka pilk.
Отрывок из книги
Ma pean filmi õnnestunuks siis, kui mõte või tunne, mida sa tahad filmis edasi anda, ei ole tingimata välja öeldud filmis kõlavas tekstis, vaid kujuneb filmi vaatava inimese peas. Siis on eesmärk saavutatud. Seejuures ei pea ma ennast, jumala eest, mingiks kuulutajaks. Paremal juhul olen vahest olnud mõnede mõtete tekitaja või mõnele aspektile tähelepanu juhtija. Lõppude lõpuks olen ma kõige tavalisem, suhteliselt keskpärane inimene. Kõike seda, mida mina olen suutnud looduses märgata, suudab tõenäoliselt märgata iga teine ka. Ma ei näe selleks mingit takistust.
Kuid mõnikord seab elu inimesele ette küsimuse: "Olla või mitte olla", just nagu Hamletile omal ajal. Võib-olla õnnestub mõnel inimesel oma elu niimoodi ära elada, et seda küsimust ei tekigi. Minu ette on ta kerkinud õige mitu korda ja ma olen jõudnud vastuseni: olla. Ja olla just nii, nagu ma olen.
.....
Ning isegi laagris oli olemas loodus. Töötasin aastate jooksul erinevates söekaevandustes ja sealgi oli loodus, seal sügaval maa all, pealegi väga huvitav loodus. Kui paarisaja meetri sügavusel söekihid välja kaevatakse, võib sinisavi kihis näha jälgi kõikvõimalikest lehtedest, puudest, tüvedest ja loomakestest, kes on elanud miljoneid aastaid tagasi. Üht kaevanduskäiku läbistades leiti kord isegi terve puutüvi. Vangivalvurid ja muud asjamehed maa-alusesse riiki ei tulnud, nende jaoks oli see liiga ohtlik.
Laagrist sain ma enda jaoks väga korraliku ülikoolihariduse. Diplomit küll ei antud, aga see ehk polegi nii oluline.
.....