Отрывок из книги
Ma mäletan, kuidas lebasin tol ööl magamisvagunis ärkvel hellas, sulnis erutusjoovastuses, õhetav põsk surutud vastu padja laitmatut linast püüri ja südamelöögid matkimas suurte kolbide liikumist, lükkamas lakkamatult edasi rongi, mis kandis mind läbi öö, ära Pariisist, ära tüdrukupõlvest, ära ema korteri valgest, suletud vaikelust abielu ettearvamatule maale.
Ja ma mäletan, et kujutlesin õrnusega, kuidas selsamal hetkel liigub ema aeglaselt ringi seal kitsas magamistoas, mille ma olin igaveseks seljataha jätnud, voldib kokku ja paneb ära kõik mu väikesed mahajäänud asjad, laialiloobitud rõivad, mida ma enam ei vaja, partituurid, mille jaoks mu kohvrites ruumi ei leidunud, kontserdikavad, mille ma olin hüljanud – ta viivitab selle rebenenud paela ja tolle luitunud foto juures kõigi nende poolrõõmsate, poolkurbade tunnetega, mis valdavad naist tema tütre pulmapäeval. Ja keset oma mõrsjarõõmu tundsin ma kaotusepistet, otsekui oleksin ma siis, kui mu mees mulle kuldvõru sõrme pani, tema naiseks saades mingil viisil lakanud olemast oma ema tütar.
.....
Meri, liiv, taevas, mis sulab merre – uduste pastellvärvide maastik, mis näeb välja nii, nagu oleks see kohe sulamas. Maastik, milles olid olemas kõik laialivalguvad kooskõlad, mis olid omased Debussyle, neile etüüdidele, mida ma talle mängisin, sellele unelevale palale, mida ma olin mänginud tol pärastlõunal vürstinna salongis, kus ma olin temaga esimest korda keset teetasse ja koogikesi kohtunud, mina, orvuke, keda oli palgatud halastusest neile seedimist soodustavat muusikat esitama.
Ja oh, tema loss! Muinasjutuliselt üksildane paik, tuhmsinised tornid, hoov, oradega värav, loss, mis lebas otse mere rinnal, merelinnud pööningute ümber kräunumas, aknatiivad avanemas rohelisele ja purpurile, ookeani põgusad taganemised, seda pooleks päevaks maismaast eraldav tõusuvesi… see loss, mis pole kodus ei maal ega veel, mõistatuslik kahepaikne ehitis, mis räägib nii maismaa kui ka lainete materiaalsusele vastu merineitsi melanhoolsusega, kes istub oma kivil ja ootab lõputult armastatut, kes on uppunud ammu kusagil kaugel. See loss, kaunis ja kurb nagu sireen!
.....
