Kurja juur

Оглавление

Ann Granger. Kurja juur

esimene peatükk

teine peatükk

kolmas peatükk

neljas peatükk

viies peatükk

kuues peatükk

seitsmes peatükk

kaheksas peatükk

üheksas peatükk

kümnes peatükk

üheteistkümnes peatükk

kaheteistkümnes peatükk

kolmeteistkümnes peatükk

neljateistkümnes peatükk

viieteistkümnes peatükk

kuueteistkümnes peatükk

kaheksateistkümnes peatükk

Отрывок из книги

Oxfordis nagu peaaegu kogu riigis sadas vihma. Magdalen Streeti paljude bussipeatuste vahel ringi sibavad reisijad kontrollisid kõrvutistelt metallsiltidelt bussinumbreid. Lootusrikas viiulimängija lõbustas serenaadiga jalakäijaid, kuid need ei teinud temast väljagi. Poodidevahelisse katusega nišši pugemine viiuldajat ei aidanud, sest nii jäi ta varju. Tema varjualusest kostsid kaeblikud noodid, aga mitte keegi ei peatunud, et maha asetatud avatud viiulikasti mõni münt visata.

Carl Finch silmas teda. Kuid ka Carl ei peatunud, et talle raha anda. Carl oli isegi rahast täiesti lage. Ta hindas tänavamuusiku ponnistust pisku teenimise nimel, ehkki viiuli kääksutamine polnud talle kunagi meeldinud. Aga, mõtles Carl süngelt omaette, kui ta ei saa kätte raha, millele tal on õigus – ja Carl ei kahelnud, et tal on selleks igasugune moraalne õigus –, siis peab ta ise meeleheitlikud abinõud tarvitusele võtma.

.....

Paus, ja seejärel küsis alati praktiline Tessa: „Kas sa politseisse oled teatanud?”

Pagan võtaks, mõtles Harriet. Politsei … Ta polnud sellele isegi mõelnud. „Ei, ei ole. Ma sõna otseses mõttes praegu leidsin ta, Tessa. Sattusin paanikasse ja sõitsin koju.”

.....