Connie Carter on kaotanud kõik, mida eales armsaks oli pidanud. Et leevendada südamevalu, jätab ta maha oma Ameerika-kodu ning sõidab Iirimaale vanasse, aastaid tühjana seisnud Ludlow’ mõisa, teades üksnes seda, et hiljuti surnud abikaasa oli valduse ostnud temaga nõu pidamata, pannes selle alla kogu nende raha. Connie tahab teada, miks. Ludlow Halli uue perenaisena vastuseid otsides saab ta tuttavaks naistega, kel on varasemast elust kanda oma taak. Lapitekke õmmeldes, muresid jagades ja üksteist toetades õpivad nad minevikuga rahu tegema. Ann O’Loughlin on tuntud Iiri ajakirjanik, kes on kajastanud Iiri ühiskonna kõige olulisemaid teemasid üle kolmekümne aasta. Olles mõnda aega elanud ja töötanud Indias, elab ta praegu abikaasa ja kahe lapsega Iirimaa idarannikul. O’Loughlinilt on varem eesti keeles ilmunud „Ballisaali kohvik” (2018) ja „Kohtuniku naine” (2019).
Оглавление
Ann O ’Loughlin. Ludlow' daamide ühing
Saateks
ESIMENE PEATÜKK
TEINE PEATÜKK
KOLMAS PEATÜKK
NELJAS PEATÜKK
VIIES PEATÜKK
KUUES PEATÜKK
SEITSMES PEATÜKK
KAHEKSAS PEATÜKK
ÜHEKSAS PEATÜKK
KÜMNES PEATÜKK
ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK
KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK
KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK
NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK
VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK
KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK
SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK
KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
ÜHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
KAHEKÜMNES PEATÜKK
KAHEKÜMNE ESIMENE PEATÜKK
KAHEKÜMNE TEINE PEATÜKK
KAHEKÜMNE KOLMAS PEATÜKK
KAHEKÜMNE NELJAS PEATÜKK
KAHEKÜMNE VIIES PEATÜKK
KAHEKÜMNE KUUES PEATÜKK
KAHEKÜMNE SEITSMES PEATÜKK
KAHEKÜMNE KAHEKSAS PEATÜKK
KAHEKÜMNE ÜHEKSAS PEATÜKK
KOLMEKÜMNES PEATÜKK
Отрывок из книги
Olen oma elus õmmelnud ühe mälestusterohke lapivaiba. Olin siis teismeline; et mu aega sisustada, soovitas õmblejannast ema mul hakata tegema lapitööd, kasutades aastate jooksul – suuresti mulle – õmmeldud rõivastest üle jäänud ja alles hoitud riidetükke. See tegevus sai mulle õige pea armsaks ning õmblemise kui ühise hobiga tegeldes ajasime juttu, naersime ja talletasime vaiba sisse südamlikke mälestusi.
Mu ema Anne suri kaks aastat tagasi, just siis, kui mul ilmus esimene raamat, aga tema mõju pole kuhugi kadunud. Ema oli mu suurim fänn ning tunneks erilist uhkust, et tema õmblustööd ja meie ühine lapivaip ajendasid mind kirjutama „Ludlow’ daamide ühingut”.
.....
Connie võttis võtmed, viipas märgiks, et oli öeldut kuulnud, ja tõttas mööda teed edasi kindla sihiga jõuda käänaku taha. Kui ta roosast rododendronist möödus, puudutasid selle oksad teda ja piserdasid õlgadele veepiisku.
