Отрывок из книги
„Asjaolusid arvestades võiks sul olla veel üks leitnant.” Anaander Mianaai, Radchi hiiglasliku kosmoseruumi valitseja (vähemalt sel hetkel) istus laial, tikitud siidiga kaetud toolil. See minuga rääkiv keha – üks tuhandetest – näis olevat umbes kolmteist aastat vana. Mustades riietes, tumeda nahaga. Ta näol olid juba need aristokraatlikud jooned, mida Radchis peeti kõrgeima seisundi ja moe tunnuseks. Tavalistes oludes poleks keegi näinud nii noort varianti Radchi valitsejast, kuid need polnud tavalised olud.
Tuba oli väike, kõik küljed kolm ja pool meetrit, seinad olid kaetud tumedast puust võrega. Ühest nurgast oli puit puudu, tõenäoliselt oli see viga saanud eelmisel nädalal vägivaldseks läinud vastasseisus Anaander Mianaai rivaalitsevate osade vahel. Seal, kus võre oli alles, klammerdusid selle külge mingi väänkasvu hõberoheliste lehtede ja väikeste valgete õitega väädid. See osa paleest polnud avalikus kasutuses ega olnud ka vastuvõturuum. Radchi isanda tooli kõrval oli üks tühi tool, nende vahel laual oli teekomplekt: plasku ja valged, ilustusteta, kaunites proportsioonides portselantassid, sellised, mida esimesel pilgul võib pidada tavalisteks, kuid järgmisel hetkel saad aru, et tegemist on kunstiteosega, mis on väärt rohkem kui mõni planeet.
.....
Keegi ei küsinud midagi, kui ma inspektoritest mööda peainspektori kabineti eestuppa kõndisin. Tema assistent Daos Ceit oli veel saadud vigastusi ravimas. Tema kohal istus abiinspektor, keda ma ei tundnud, kuid kes tõusis kiiresti püsti ja kummardas, kui ma sisenesin. Sama tegi ka väga, väga noor leitnant – kuid graatsilisemalt ja külmaverelisemalt, kui ma oleksin oodanud kiitsakate käte ja jalgadega seitsmeteistaastaselt, kes oli olnud nii kergemeelne, et raiskas oma esimese palga sirelililladele silmadele – kindlasti polnud ta ju seda värvi silmadega sündinud. Ta tumepruunid kuub, püksid, kindad ja saapad olid värsked ja ainsagi plekita, sirged juuksed olid lühikeseks lõigatud. „Admiral, sir,” ütles ta. „Leitnant Tisarwat, sir.” Ta kummardas veel kord.
Ma ei vastanud, ainult vaatasin teda. Kui mu pilk teda häiris, siis ei näidanud ta seda välja. Ta ei saatnud veel oma andmeid Kalri Halastusele ja ta pruunil nahal polnud jälgi punastamisest. Väike ja diskreetne ehisnõelte kollektsioon ühe õla juures näitas, et ta pärines mitte just vaesest, kuid siiski mitte Radchi tähtsamate hulka kuuluvast perekonnast. Mulle tundus, et ta on kas üleloomulikult hea enesevalitsemisega või loll. Kumbki võimalus ei meeldinud mulle.
.....
