Kaks paari ja üksainus

Оглавление

Anton Hansen Tammsaare. Kaks paari ja üksainus

KAKS PAARI JA ÜKSAINUS

KUMB OLI KOOLMEISTER?

JÕULURÕÕM

LEHEKANDJA NR. 17

VIIMANE RAHA

VASTUKAJA

Отрывок из книги

Kriipseldused Läänemaalt

„Taidi-Laidi, eks sa mine täna ometi kiriku või surnuaiale, õpetaja ütleb ise jutlust; kes teab, millal ta jälle siia tuleb“, ütles Laia eit uksest õue astudes vanamehele, kes paljajalu, katkine pintsak seljas, murul istus.

.....

Ema sõimab ja ähvardab veel paljugi, lapsed ei pane aga tähelegi, lähevad siiski teiste juurest ära. Kuid natukese aja pärast on nad jällegi tagasi. Juhku ja Kata tunnevad oma ema väga hästi. Nad teavad, kuidas ta neid parkida, õmmelda, jalust maha lüüa, surnuks virutada lubab, teavad aga veel paremini, et neil ähvardustel vähematki tagajärge ei ole: sõimab mis sõimab, ähvardab ta nii palju kui tahes, siiski ei puutu ta neid sõrmeotsagagi. Ehk kuidas peakski võima seda oma kalli Juhku ja Kataga teha? Kui lapsed mõne aasta veel kasvavad, siis sõimavad nad kindlasti oma eite – emaks nimetavad nad teda harva – niisama ilusasti vastu, nagu see neidki sõimab.

Laia Viiu on kambris sängis õlgedel pikali. Kammer on must, tahmane. Kärbsed pirisevad kui mesilasepere ja tüütavad vahetpidamata haiget. Oleks nemad veel üksinda! Aga ei. Ka õlgede sees on midagi ja seinapragude kohta ei või kindel olla, et need tühjad on. Kus on tõesti Jumala õnnistus, seal on ta igast küljest: on lapsi palju, kuhu peaksid siis lutikad ja kirbud jääma, kes põranda laudade vahel ja seinapragudes nii ime-armsasti oskavad sigineda. Iga kord, kui haige ennast liigutab või kohendab, krägiseb säng, nagu tahaks ta öelda: ä’ä tee, et lasen põrandale kõhuli. Aga vale. Ta naljatab muidu, ta ei lase iialgi kõhuli, kuigi ta jalgadel tuigub. Säng peab oma kallist, ammu tuntud eidest lugu. Eit on juba mitu korda temas sama haiguse pärast vaevlenud ja säng on igakord ähvardavalt krägisenud, aga ikka seisab ta vana moodi. Säng teab väga hästi, mitu korda eit teda kambrist välja on viinud, teda puhastanud, keeva veega üle valanud, mispeale tal nii hea oli, et ta krägisemise natukeseks ajaks peaaegu unustas.

.....