Duell

Оглавление

Anton Tšehhov. Duell

DUELL

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

XIII

XIV

XV

XVI

XVII

XVIII

XIX

XX

XXI

Отрывок из книги

Kell oli kaheksa hommikul – aeg, millal ohvitserid, riigiametnikud ja sissesõitnud pärast palavat, lämmatavat ööd harilikult meres suplesid ja hiljem läksid paviljoni kohvi või teed jooma. Ivan Andreitš Lajevski, kõhn, blond, umbes kahekümne kaheksa aastane noormees, rahandusministeeriumi müts peas ja tuhvlid jalas, tuli suplema ja leidis rannas eest palju tuttavaid ning nende keskel oma sõbra, sõjaväearsti Samoilenko.

See Samoilenko, suure pügatud peaga, ilma kaelata, punase näo, suure nina, karvaste mustade kulmude ja halli põskhabemega paks, pundunud ja lisaks veel armeeohvitseridele omase käheda bassihäälega mees, jättis igale äsja sissesõitnud inimesele ebameeldiva jõhkardi ja kärkija mulje, kuid vaevalt oli esimesest tutvusest möödunud kaks-kolm päeva, kui ta nägu hakkas tunduma haruldaselt heasüdamlikuna, armsana ja isegi ilusana. Hoolimata oma kohmakusest ja jämedavõitu toonist, oli ta vaikse loomusega, äärmiselt lahke, abivalmis ja heasüdamlik inimene. Kõigi linnaelanikega oli ta sinasõber, kõigile laenas raha, kõiki arstis, oli kosjasobitajaks, lepitajaks, korraldas väljasõite rohelisse, kus ta küpsetas šašlõkki ja keetis väga maitsvat meriärnileent; alati oli tal kellegi eest hoolitseda ja paluda ning alati tundis ta millegi üle rõõmu. Üldise arvamuse järgi polnud ta hingel ühtki pattu ja talle omistati ainult kaht nõrkust: esiteks – ta häbenes oma head südant ja püüdis varjata seda kurja pilgu ja teeseldud jämeduse taha, ning teiseks, talle meeldis, et velskrid ja soldatid hüüaksid teda teie ekstsellentsiks, kuigi ta ise oli ainult riiginõunik.

.....

«Jah, magasin halvasti… Üldse on mu enesetunne vilets. Pea on tühi, süda jääb seisma, kehas on mingisugune nõrkus… Tuleb põgeneda!»

«Sinna, põhja poole. Mändide, seente ja inimeste juurde, ideede juurde… Pool elu annaksin, kui saaksin praegu kuskil Moskva või Tuula kubermangus jões supelda, lõdiseda külmast, kas tead, ja hulkuda hiljem kas või kõige viletsama üliõpilasega kolm tundi ja aina lobiseda… Ja kuidas need heinad lõhnavad! Mäletad? Aga õhtuti, kui jalutad aias, kostavad majast klaverihelid, on kuulda, kuidas sõidab rong…»

.....