Etnilisuse kaitseks

Оглавление

Antonio D’Alfonso. Etnilisuse kaitseks

KIRJANDUSKULTUURTRADITSIOONI OTSIMAS

ETNILINE TEEMA JASTSENARIST

MURDA VAIKUSE KOOD

KUHU EDASI?

RAHVA SUUS

FRAGMENTEITALI REAALSUSEST

SÕPRU OODATES

ETNILINE IMAGINAARSUS

TEERADALOOTUSE JUURDE

ATOOPIA

PLURIKULTURAALSUSMUUTUB GLOBAALSEKS

VALIDES IDENTITEETIPLURIKULTUURILISEL MAAL

ASSIMILATSIOONI ALTAR

KOHT MAA PEAL

Отрывок из книги

Ta tundis, et kõik sõnad on nüüd kasutud. Nad tõmbaksid vaid tähelepanu iseendale ja eemale sellest, mida nad oleksid pidanud tundma sügaval sisimas, kus sõnu ei ole.

F. G. Paci, “Must Madonna”

.....

Seepärast tuleb tagada kollektiivne tähenduslikkus, kõrvutades kaasaegseid mõttevahetusi nendega, mida algatasid varasemate aegade kirjanikud. See ei ole kaugeltki mitte kerge ülesanne. Me teame, et XIX sajandil sündinud Prantsuse Québec’i ja Inglise Kanada poeete loetakse koolis nagu ennemuistset ajalugu, kauge mineviku mälestisi, kui sedagi. Sellele vaatamata, kui paradoksaalselt see ka ei kõlaks, peavad just uuemad põlvkonnad näitama minevikukirjanike tööde jätkuvat tähtsust, ja kõige edukam tee ühe rahva hulgas kooseksisteerivate vastuoluliste häälte ühendamiseks on koondada antoloogiatesse mineviku kirjanikke koos tänapäevastega. Pole siis ime, et Kanadas on tõeline antoloogiabuum. Tegelikult on Kanadas hetkel nii palju antoloogiad, et tekib kahtlus, kas mitte ei püüta millegi lõppemist kuidagi salakavalalt maskeerida. Taolise Prantsuse Québec’is, Inglise Kanadas ja mujal vohava antoloogiakülluse otseseks tulemuseks on teatud snobismi sünd, mis asetab pjedestaalile “uudsuse”. Vormilise uudsuse eelduseks on teatud kindla korrastatuse tajumine, mis võimaldab vormilisel uudsusel võidelda suuruse nimel mineviku teostega. Mis juhtub, kui sellist kujunenud korda ei eksisteerigi kui midagi käegakatsutavat? Kriitikud võivad nimetada Émil Nelligan’i või Archibald Lampman’i kui selle või teise spetsiifilise kirjandusvoolu rajajaid, kuid kahe luuletaja olemasolu ei anna veel kollektiivsusele erilist tähenduslikkust. Ükskõik kui suur poeet ka on, üksinda ei suuda Dante luua itaalia traditsiooni, ega Shakespeare briti ja Baudelaire prantsuse traditsiooni. Poeetide järgnevus, nende sõltuvus üksteisest ja seotus on see, mis loob mis tahes maa traditsiooni. Dante-Leopardi-Quasimodo kui luule arengu kett on see, mis teeb Itaaliast luulemaa. Octave Crémazie’d Albert Lozeau’, Albert Ferland’i, Gaston Miron’i, Nicole Brossard’i, ja Claude Beausoleil’ga siduv ahel tagab prantsuse Québec’i luulelise eksistentsi. Sama kehtib Inglise Kanada, Ameerika Ühendriikide või mis tahes teise riigi puhul.

Etniliste kirjanike väljakutseks on selle traditsiooni rööpaist väljajuhtimine, sundides minevikku järsult kõrvale põikama teise mõõtmesse, kus traditisioon, kui see on meie sihiks, annab neile tõelise kollektiivse tähenduslikkuse. Ilma sellise vabatahtliku ümbermõtestuseta ei suuda etnilised kirjanikud kunagi leida oma kohta ühelgi maal. Nad jäävad alati autsaideriteks kirjanduse äärealadel.

.....