Libahunt

Оглавление

August Kitzberg. Libahunt

Tiitel

Algus

Отрывок из книги

Õpetaja Hurda õhutusel oli vanavara korjamine tervel eestlaste maal parajasti alanud, ja mina võtsin sellest tuliselt osa. Ühel mihklikuu õhtul, pärast päevatööd, istusime terve perekond rehetoas ahjukolde ümber koos, minul ajaleht näppude vahel, kuna minu vana seitsmekümneaastane isa särgiväel savikul istus ja tule paistel oma selga soendas.

Kus on põllumehel niiske vilu ilmaga lõbusam istuda kui soojas rehetoas, leegitseva ahju ees, kui suur suits juba välja läinud, värske rukkirehe aur ruumi täidab, ülevalt parsilt putukad alla kukuvad ja kanad neid võidu nokivad; kui eit vokki keerab ja jutuheie niisama kergelt ja sirgelt sorab, nagu lõng poolilt. Siin on õige vanavara korjamise koht, ja reheahjule ja savikule olemegi õieti tänu võlgu, et eestlaste vanavara riismed läbi pika orjapõlve kuni meie päevini on ulatanud. Siin oli esivanemate ülikool, siin jutustas õhtuti taat poegadele, eit tütardele lugusid ja elujuhtumusi.

.....

„Vanasti oli see päris igapäine ja tuttav asi, et inimesi oli, kellest kindlasti teati, et nad kuntsi abil soendiks käisid. Vana Juut-Juhan – Jumal rõõmustagu tema hinge ja alandagu pattu, nüüd on ta juba ammugi tema kohtu ees – rääkis mulle ise, kuida tema ka kord soendiks käinud. Lugu oli nõnda: Tema oli mõisa poolt vana Hunt-Märdi juurde teenima pandud, kellest ka usuti, et ta soendiks käib ja kelle juurde tema kuntsi ja nõiduse pärast keegi hääga teenima ei tahtnud minna. Sel ajal valitses alles teoorjus ja priius oli veel niisugune, et kui peremees teenijat ei saanud ja mõisal kartust oli, et tööpäevad võlgu jäävad, siis mõisa poolt ükskõik kes lahtistest inimestest kätte saadi, vägisi tema juurde teenima sunniti. – Hunt-Märdiga kord kahekesi põllul kündes oli Juut-Juhan näinud, kuidas peremees hobuse seisma jätnud, võsikusse läinud, salasõnu pomisedes esiti kolm korda käpakil ümber suure kivi käinud ja siis hundiks moondatult metsa jooksnud ning alles tüki aja pärast lambaga tagasi tulnud. Sest ajast hakanud Juhan Märdile salamahti järele luurama, nõnda, et ta teinekord hundiks moondamise salasõnad ära kuulnud ja seda ka järele teha katsunud. Asi läinud aga ainult pooliti korda. Väljaspidi moondanud ta enese küll hundiks, aga inimese meel jäänud pähe, ta ei ole murda jaksanud ega ennast ka enam inimeseks tagasi saanud muuta. Hobuse poole minnes olla see kõige adraga koju jooksnud, Juhan hundina taga järel. Kodus olla ta kolde nurka maha kükitanud, kust peremees ta leidnud ja asjaloost aru saanud. Ta olla teda salasõnul kolm korda vastupidi ümber kivi vedanud, nõnda saanud temast jälle inimene.”

Kui vanamees vaikis, ütlesin mina:

.....