Invaliidid

Оглавление

Betti Alver. Invaliidid

INVALIIDID

Отрывок из книги

Betti Alver

Ülal naril lamav mees ärkab. Ta on nii pikk, et sirutudes ta lagunud saapad riivavad vastasnarile asetatud kompsu. Heites pilgu piibusuitsust ümbritsetud reisijaile, tabab ta nina õhus äkki leiva- ning kalalõhna. Vesi nõrgub suhu ning huuled tõmbuvad kokku söögiihast. Akna kõrval istub tüse vanamees, purres poolvalget leiba ja suitsutatud ahvenaid. Naril lebaja jälgib hinge pidades, kuidas vanamees vedrunoaga lõikab kandilisi leivatükke, eemaldab kaladelt naha ning siis mõtlikult hammustab. Lamaja tunneb, et kui vahib nii veel paar minutit, siis kargab sööja kallale nagu näljane loom. Ent samas taipab oma mõtte lapsikust; vagun ju puupüsti rahvast täis, ning einetaja suured, töntsid rusikad paneksid teda mõtlema ka siis, kui nad kohtuksid kuski üksildasel padrikuteel. See on laiaõlane räsäjas vanamees värnitsaga võõbatud vihmakuues, parknahkse näo ja hõreda põskhabemega. Väikesed valkjad silmad vaatavad punsunud laugude vahelt, mis punetuvad nagu liigsest tuules viibimisest. Näljane tõuseb küünarnukele, silmitseb sööjat terasemalt ning hõikab äkki:

.....

„Siit keera nüüd selle vabriku poole, siis oled varsti päral. Näed seda maja seal tellingute taga? See ongi „Kukk”. Noh, ilus tervis siis,” ulatab vanale käe. „Mina lähen otse.”

Saarpoom raputab noormehe kätt, paneb korvi maha ning mõõdab uuesti teise pikka kogu.

.....