Mull

Оглавление

Birk Rohelend. Mull

0. Tuhande õie aed

1. Lõpp

2. Lähedased inimesed

3. Ettevaatusabinõud

4. Uus reaalsus

5. Tee põrgusse

6. Kusagil ida ja lääne vahel

7. Nullpunkt

8. Raskolnikov

9. Paradiisi väravas

10. Õnne sepad

11. Algus

Отрывок из книги

Taevast langes voogudena alla hunnituid roosakaid kroonlehti. Tuulehoog, mis õunapuude oksi väristas, puges aias seisvale mehele põue ja sundis teda õhukese pruuni kevadjope hõlmu koomale tõmbama. Üle tema pea laiutas lõputu taevas. Söötijäetud põllud rohetasid silmapiirini, nende servas kõrgusid kaugusest sinakad kuused. Õhk oli elu täis. Sirelipõõsaste võrastikes sagisid varblased, iidvana kõrge pärna oksal sädistas musträstas. Vana maja katus tegi iseäralikku lõgisevat häält, kui tuul räästa alla puges. Aidaukse ees liuglesid madalal väikesed sinised liblikad. Mööda üksikut pikka rohukõrt roomas laisalt pruuni- ja kollasevöödiline koheva karvaga päevakoer. Madala mustendava saunamaja nurga tagant kiikas võssakasvanud tiigi sätendav serv. Kõikjal tema ümber laius värske ja vaikne hiliskevad, mis embas maad ja meest.

Arvedit tabas imelik tunne. See koht oli talle tuttav. Ei, ta ei olnud siin kunagi varem olnud, aga ometi oli tal selline tunne, nagu oleks ta koju jõudnud. Jah, kunagi ammu, hästi-hästi kaua aega tagasi olid kevaded olnud just sellised. Sädistavad. Sädelevad. Mulla- ja rohulõhnased.

.....

„Te ei saa siin lihtsalt niisama istuda. Minge ära, kui te midagi ei taha.”

Hetkeks oli Sigridil tahtmine laualt menüü haarata ja sellega kõigest jõust naisele vastu jämedat kaela virutada. Selle asemel tõusis ta vihaselt püsti ja väljus, virutades kohviku kalligraafilise kirjaga kaetud klaasukse kinni sellise pauguga, nagu oleks ta kõik need ammused tunnid treeninud hoopis selleks, et saada professionaalseks kulturistiks.

.....