Naistest, lihtsalt on mõtteline järg raamatule Meestest, lihtsalt, kuid seekord seiklevad nimetud minategelased sookaaslaste värvikirevates ning teinekord segadust tekitavates maailmades. Millest naised mõtlevad? Millega nad mõtlevad? Mis on neile oluline? Mis neid vaimustab, mis nutma ajab? Kas naised on tõesti õrnem sugupool? Kõikidele küsimustele siit kaante vahelt vastust ei leia, kuid ehk tunneb lugeja ära nii mõnegi oma sõbranna, naabrinaise või kolleegi ja jõuab lõpuks ehk järeldusele, et kõik naised polegi maod.
Оглавление
Dagmar Lamp. Naistest, lihtsalt
ALIIS JA VANAEMA. Üks murtud lubadus
BIANCA. Pastakahull
DIANA. Kuidas kaotada sõbrannat
E. Mitte ainult jäätisest
FATIMA. Draakonid ja kääbikud
GRETE. Võideldes
HANNA. Vastutustunne
INGA. Kõik saab korda
JANE JA KATRIN. Rikkused
LIISA. Ühendav alkohol
MARGOT. Kindlustus
NORA. Külaline minevikust
OLGA. Maailmarändur
SIRET JA ROOSI. Pühal ajal
TONIA. Hispaania kodusõda
UMA. Täna tantsin ma nii!
VIIRE. Kaotaja või võitja?
ÄLIS, ÖÖLAPS JA ÕNNELA. Kiri tütrele
Отрывок из книги
„Vanaema! Vanaema! Vanaema! Kas ma võin minna Aliisiga mängima?” nuian vanaema lillelise kitli küljes rippudes. Vanaema keedab kisselli ja üritab samal ajal marju puhastada. Köök lõhnab südasuviselt, lae all sumisevad kärbsed ja üksik herilane, kes värskelt võetud mee lõhna peale end tuppa on pressinud.
„No oota nüüd…!” rapsab vanaema käega ning üritab mind kleidisaba küljest lahti raputada. Ma ei anna alla.
.....
„Nii, sina tuled koju. Kohe praegu! Aliis, sinu vanematega räägin ma õhtul. Ära sa arvagi, et asi nii jääb.” Aliis vaatab mulle kohkunult otsa, kui end püsti ajan ning kergelt tuikudes vanaema järel minema löntsin. Kodutee jooksul ei räägi me omavahel sõnagi. Vanaema kõnnib kiirel sammul ees, tema tuttavlik kodukitlis selg on täis etteheidet ning ma näen ta pinges õlgadest temasse peitunud raevu ja pettumust. Kui me tuppa jõuame, poetab vanaema mokaotsast: „Kööki. Purke pesema,” ning läheb ise välja. Kui mõne hetke pärast akna juurde piiluma lähen, näen, et ta küürutab peenarde vahel ning kitkub umbrohtu. Ma tunnen tohutut süükoormat ning vanaema vaikimine teeb kõik ainult hullemaks. Kui ta midagi ütleks, mind kuidagi karistaks! Aga see ootus, see ajab mind hulluks!
Lõpuks tuleb vanaema tuppa tagasi, istub köögilaua taha maha ning jääb mind vaatama, ühes kanavarvastega ehitud silmanurgas pisar helkimas. Ma ei ole kunagi oma vanaema sellisena näinud ning ma tunnen, kuidas minulegi nutt peale tükib.
