On aasta 2034. Pole mingit lootust, et inimkond võiks maapinnale naasta, taas üles ehitada hüljatud linnad ja valitseda Maad, nagu see kunagi oli. Nõnda kasvab ja areneb see kummaline, väärastunud tsivilisatsioon Moskva metroos, mille jaamadest on saanud linnriigid. Lakkamatu sõjaga käigus on viimaks saavutatud habras võimutasakaal, aga siis kerkib tunnelitest seninägematu uus õudus, mis ähvardab inimkonnale nüüd juba lõplikult otsa teha. Sellele astuvad vastu kolm kõige ebatõenäolisemat kangelast üldse … Ja neil pole aimugi, mis neid ees ootab. Kauaoodatud järg kultusromaanidele „Metro 2033“ ja „Metro 2035“, mis – nagu pealkirigi ütleb ‒ paigutub ajaliselt nende kahe vahele. Lugu võitlustest ja pingutustest ellujäämise nimel sügaval maa all Moskva metroo labürindis pärast Kolmandat maailmasõda.
Оглавление
Dmitri Gluhhovski. Metro 2034
Dmitri Gluhhovski. Metro 2034
Proloog
Esimene peatükk. Sevastopolskaja kaitse
•••
•••
•••
•••
Teine peatükk. Tagasitulek
•••
•••
•••
•••
•••
Kolmas peatükk. Pärast elu
•••
•••
•••
•••
Neljas peatükk. Põimumised
•••
•••
•••
•••
•••
Viies peatükk. Mälu
•••
•••
•••
•••
•••
Kuues peatükk. Teiselt poolt
•••
•••
•••
•••
•••
•••
Seitsmes peatükk. Ülekäik
•••
•••
•••
•••
Kaheksas peatükk. Maskid
•••
•••
•••
•••
•••
Üheksas peatükk. Õhk
•••
•••
•••
•••
•••
Kümnes peatükk. Pärast surma
•••
•••
•••
•••
•••
Üheteistkümnes peatükk. Annid
•••
•••
•••
•••
•••
Kaheteistkümnes peatükk. Märgid
•••
•••
•••
•••
Kolmeteistkümnes peatükk. Üks lugu
•••
•••
•••
•••
Neljateistkümnes peatükk. Mis veel?
•••
•••
•••
•••
Viieteistkümnes peatükk. Kaks
•••
•••
•••
•••
•••
•••
Kuueteistkümnes peatükk. Puuris
•••
•••
•••
•••
•••
•••
Seitsmeteistkümnes peatükk. Kes räägib?
•••
•••
•••
•••
Kaheksateistkümnes peatükk. Vabanemine
•••
•••
•••
•••
•••
•••
•••
•••
•••
•••
Epiloog
1
2
3
4
Отрывок из книги
2034. aasta.
Kogu maailm lebab varemetes. Inimkond on pea täielikult hävitatud. Radiatsioon teeb pooleldi purustatud linnad elamiseks kõlbmatuks. Nende piiride taga algavad kuulduste järgi lõputud kõrbenud väljad ja muteerunud metsade rägastikud. Kuid keegi ei tea kindlalt, mis seal on.
.....
Perimeetri komandör sööstis oma aastate kohta uskumatult tormiliselt kohalt ja hüppas toast välja. Kuskil kauguses kõlas üksik püssilask, seejärel lõid kaasa automaadid – üks, teine, kolmas, platvormil kõmisesid rautatud sõdurisaapad ning juba päris kaugelt kostus käsklusi jagav polkovniku käre bass.
Istomin küünitas samuti kapi najal seisva miilitsaautomaadi järele, kuid haaras siis nimmest, ohkas, lõi käega, läks laua taha tagasi ja rüüpas teed. Tema vastas jahtus polkovnikust maha jäänud aurav tass ja vedeles kiiruga mahaunustatud helesinine barett. Jaamaülem tegi selle poole grimassi ja vaidles minema jooksnud komandöriga poolihääli, tulles endiste teemade juurde tagasi uute argumentidega, mis tal sõnavahetuse ajal pähe ei tulnud.
