Külmale maale

Оглавление

Eduard Vilde. Külmale maale

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

XIII

XIV

XV

XVI

XVII

XVIII

Отрывок из книги

Juba esimesed orelihääled tõid Jaanile pühalikult liigutatud tuju. Tema rinda asus see lapselik haledus iseendast, mis tuleb raskest haigusest toibunud inimesele peale, kui ta tunneb oma kehanõrkust, oma väetisust. Ja Jaani meelest oli, kui peaks ta teisteltki, kes tema lähedal olid, kes tema otsa vaatasid, tasast kaastundmust paluma – nagu väeti lapsuke kunagi oma haleduses. Ta laskus väsinult istmele ja kuulas oreli eesmängu ja kuulas koraali kaeblikku viisi ja silmad läksid tal niiskeks. Ta süda sulas lapselik-palavas tänutundmuses selle nägematu abimehe vastu, kes tema noort elu närtsimise eest oli kaitsnud, kes tema selle tumeda kolli küüsist oli vabastanud, keda ta, kui inimeselaps kunagi, harjunud oli kartma. Jaan palvetas kaua ja härdal õhinal, esmalt tumma südamega, siis sosistavate huultega. Ta palus ja tänas, tänas ja palus, kuni ta meel sai vagusaks ning väsinuks. Ja siis, kui ta oma kohuse tundis täitnud olevat, kui tal enam midagi ei olnud meelde tuletada ega soovida, tõmbus ta kössi pingi nurka ja püüdis jutlust kuulata. Aga ta mõtted olid nii hajali ja nii udu sarnased, et ta mingit ainet ei suutnud kinni pidada. Õpetaja kõneles ühetoonilise, laulva naisehäälega, mis kudus koguduse üle elustuse asemel nagu igavuse- ja unevõrku. Asjata võitles Jaan mõni aeg oma raskete laugudega, aga ikka jälle langesid nad loiult maha ja tinane väsimus roomas kogu ta keha üle – ta tukkus, tukkus ja jäi siis magama. Sest ep olnud viga – ta ei olnud ainus magaja.

Nad kõik siin oiid väsinud tööinimesed, hommikul vara üles tõusnud, pika tee ära käinud – Jaan pealegi jala. Keegi ei pannud neile seda pahaks ja õpetaja, hea mees, oli sellega harjunud.

.....

Ta nuuskas nina ja äigas käega niiskest põsest üle.

“Sul kuulukse aga pütis midagi loksuvat,” ütles Jaan.

.....