Отрывок из книги
Igaüks, kes läheb saarele, tuleb tagasi enda saarega.
Palun järgnevat lugeda kui ilukirjandust. Minu isiklikust Robinsonisaare kogemusest on möödunud kaksteist aastat, toonased sündmused on minu fantaasias värvi juurde saanud ning kokkuvõttes on sündinud lugu, mida ei saa mitte mingil juhul võtta dokumentaalsena.
.....
Mis tunne on? Kuni me seda teineteiselt küsime, ei ole asjad meie vahel ju kuigi hullud. Hoolimata sellest, et me tülitseme ja kraakleme ja jookseme ära, jättes teise üksinda keset ostukeskuserägastikku, nagu näiteks eile juhtus... Olin võõras suurlinnas mingis hiigelsuures labürintjas ostukeskuses koos kahe väikese lapsega ja mul polnud teha muud kui oodata, millal vihaselt minema jooksnud Justin meid uuesti üles leiab. Aga siis küsime “Mis tunne on?” ja saame aru, et me oleme ikkagi koos.
Mõtlen vahel tagasi sellele ajale, kui me Justiniga tuttavaks saime. Kui vähe me teineteisest tegelikult teadsime, millega riskisime, kui otsustasime koos olla. Üles kasvades ja inimesteks arenedes elasime kahes erinevas maailmas, külma sõja erinevatel rindepooltel. Tema läänes, mina idas. Aga siin me nüüd oleme, juhuste rida on toonud meid pilvelõhkuja tippu öise akna ette hoopis kolmandale kontinendile, ja meie ees voodis magavad meie kaks last. Ei ole ühtegi teist tegelikku versiooni tänasest ööst, ainult see, milles me praegu elame. Vähemasti ma üritan seda endale kinnitada.
.....
