Globaalne majandus

Оглавление

Erik S. Reinert. Globaalne majandus

Eessõna eestikeelsele väljaandele

Eessõna

I Sissejuhatus

II Ajalugu: kuidas rikkad maad rikkaks said

III Teooria: globaliseerumise pooltargumendid on ka selle vastuargumendid

IV Globaliseerumine tänapäeval: kuidas vaesed jäävad üha vaesemaks

V Kokkuvõtteks: kui me head teha tahtes halba teeme

VI Majanduspoliitiline järelsõna

LISAD

Lisa 1. Ricardo suhtelise eelise teooria

Lisa 2. Teadmiste- ja tootmispõhine majandusteooria

Lisa 3. Kaks erinevat majandusteooria tüüpi

Lisa 4. Majandustegevuste kvaliteedi indeks

Отрывок из книги

Ilmselt mäletavad paljud eestlased 2004. aasta 30. aprilli õhtut. Keskööl, 1. mail 2004, said Eestist ja mitmest teisest riigist Euroopa Liidu liikmed. Eestile tähendas see, et nõukogude aeg ja kommunistliku plaanimajanduse utoopia on viimaks tõesti lõppenud. Nimetatud utoopia oli aja jooksul – näiteks isikuvabaduste mõttes – omandanud juba düstoopia aspektid. Eesti ja teiste nüüdseks Lääne ühiskonda jõudnud endiste Nõukogude liiduvabariikide tulevik paistis helge: poliitilised vabadused ja tarbimisühiskond olid käeulatuses, puudus ja toidunormid näisid olevat minevik.

Mina veetsin selle õhtu rahvusooperis Estonia ja hiljem pidulikul vastuvõtul. Kuid just seal turgatas mulle pähe, et lisaks Balti ja teiste riikide Euroopa Liitu astumise tunnistamisele, osalesin ma ilmselt ka niisuguse Lääne-Euroopa heaoluriigi, nagu meie teda tunneme, matustel. Berliini müüri langemisest möödunud viisteist aastat olid toonud majandusliku šokiteraapia ja kiire deindustrialiseerumise kogu endisesse Nõukogude Liitu. 2004. aastal tähistas töölise eurone tunnipalk Eesti kontekstis „edu”, samal ajal kui viis kuni kümme korda suurem palk Frankfurdis märkis Lääne-Euroopa kontekstis „läbikukkumist”. Piiride avamine massilisele tööjõurändele deindustrialiseeritud EL-i perifeeriast, ja sealne reindustrialiseerimise täielik puudumine pidid ilmselgelt hakkama mõjutama ka Lääne palkasid. Paljudel lääneeurooplastel hakkavad palgad ilmselgelt vähenema. Polnud selge, mis juhtub Balti riikide palkadega, kuid eksisteeris võimalus, et uute liikmesriikide palgatõus ei kompenseeri Lääne kaotusi ning et kogu see laienemisoperatsioon võib luua palgatöötajatele olukorra, kus kaotavad kõik.

.....

Euroopa mudel seevastu on sõltunud valuutade ja valuutakursside kohandamisest majandusprobleemide lahendamiseks, selle asemel, et inimesi üle riigipiiride liigutada. Valitsuste vastutustundetusest või muudest muredest põhjustatud majandusprobleemid on lahendatud vaesemate riikide valuutasid devalveerides, tehes neil nii võimalikuks taas oma tooted rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks muuta. Tavaliselt antakse riigivõlakirju välja kohalikus valuutas ja selle riigi kodanikud ka ostavad neid.

Itaalia on näide riigist, mis on tänu sellele mudelile saavutanud pärast Teist maailmasõda suure majandusedu. Sagedased devalveerimised vähendasid ka riigivõla suurust. Kipume sageli unustama, et Lõuna-Euroopa niinimetatud vastutustundetus oli hädavajaliku poliitilise kompromissi tulemus. 1970. aastatel viisid Itaalia paremekstremism (Bologna raudteejaama õhkulaskmine) ja vasakekstremism (peaministri röövimine ja tapmine) kompromissideni, kus valitsus asus kulutama rohkem raha, kui tal tegelikult oli. Olukord oli väga sarnane niisugustele tolleaegsetele Ladina-Ameerika demokraatiatele nagu Costa Rica ja Tšiili. Selles süsteemis olid perioodilised devalveerimised ohutusventiiliks. Euro kaotas nimetatud ventiili ja see ongi viinud meid praeguse kriisini.

.....