Kodutute küla IV: Läänetuul, taeva luud

Оглавление

Erik Tohvri. Kodutute küla IV: Läänetuul, taeva luud

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

22

23

24

25

26

27

28

29

30

31

32

33

34

35

36

37

38

39

40

41

42

43

44

45

46

47

48

49

50

51

52

53

54

55

56

57

Отрывок из книги

Jaanilaupäeva hommik oli pilvine, merelt lõõtsuv tuul tõi isegi mõned vihmapiisad kaasa, aga laussadu see siiski ei kuulutanud. Eestimaal juhtub harva, et ilm terve nädala ilus, kuiv ja päikseline püsib; seevastu on üsna tavaline, et pilvealused või siis koguni vihma ladistavad päevad nüri järjekindlusega üksteisele järgnevad, ja niisugune periood võib järjepanu mitu nädalat kesta. See merre ulatuv paene maanurk, kuhu muistne Kalev oma perele elukoha valis, osutus ilmastiku poolest eriti tujukaks; paraku on aga siinset elu palju rohkem mõjutanud need rõhkkonnad ja õhkkonnad, mida kõikvõimalikud vallutajad sellele väheviljakale, aga asukoha poolest ihaldusväärsele maale kaasa tõid.

Roomet Põiklikul olid külalised. Õigem oleks küll öelda omad, sest poeg Veiko koos naisega oli järjekordselt külla sõitnud. Seekord oli poja tulek aga isemoodi – kui Roomet väljast automürinat kuulis ja pilgu aknasse heitis, seisis värava taga hall „Žiguli”, mille omanikku ta ei osanud ära arvata; üllatuseks ronis rooli tagant väravat avama Veiko, kes oli seni alati saabunud oma ametiauto, musta „Volgaga”.

.....

Roomet Põiklik kuulas ja imestas – kas Veiko on tõesti oma mõtteviisis kannapöörde teinud nagu kuulus apostel, kes Saulusest Pauluseks muutus? Tõsi küll, poeg polnud kunagi oma seniseid leivaisasid ega nende poliitikat suisa kiitnud. Kodus oli ta oma tööst üldse vähe rääkinud, ja kui isa vahel üht-teist küsis, ühmas ainult tõrjuvalt – mis seal erilist, töö nagu töö ikka…

„Ja mis sa Väljasest arvad?”

.....