Отрывок из книги
Jaa, elus on asju ja olukordi, millega lihtsalt tuleb leppida, meeldigu nad või mitte. Need on enamasti loodusseadustega paika pandud ja toimivad kindlate reeglite järgi, aga ainult osa neist on täpselt prognoositavad. Astronoomid on sekundipealt välja arvutanud, millal tõuseb või loojub päike homme, nädala või kümne aasta pärast ning mis tahes pingutus ei suudaks seda väärata; ometi ei ole seegi kindel, sest alati võib isegi päikesesüsteemi käiku sekkuda mingi ettenägematu kataklüsm, globaalne katastroof, mis hoobilt kõik muudab, sest täielikku sõltumatust ei ole olemas ei väikeses ega suures mastaabis. Kunagi arvati, et aja kulg on kõigest sõltumatu ja absoluutne, aga nüüd teatakse, et ka aja kulgemise kiirus sõltub taustsüsteemist. Tõepoolest – kui pikk oli päev lapsepõlves ja kui kiirelt möödub ta nüüd, kui…
“Vanamees, jäta nostalgia!”raputas Pärtel end mõtetest lahti ja püüdis jälle töösse süveneda. Arvuti ekraan tema ees oli täis numbreid. Numbrid ja nende juurde kuuluvad märksõnad olid tema elu saatnud üle neljakümne aasta – alates sellest päevast, mil ta majandusteaduskonna lõpetas ja tööle suunati. Iga päev oma kabineti uksest sisenedes sattus ta sootuks teistsugusesse maailma, kus valitsesid numbrid ja arvud, ning Pärtel pidi tunnistama, et ilma nendeta ei oleks ta oma elu osanud ette kujutada. Palju, ei õigemini kõik oli muutunud, aga numbrid olid jäänud. Needsamad numbrid, mis algul olid ainult igasugustel paberitel ja kartoteekides eksisteerinud ning mida sai üsnagi algelise mehaanilise arvutusmasina abil välja vändatud – selline Feliks oli iga raamatupidaja laual ja tööajal kontoriruum raginat täis. Siis tulid kalkulaatorid ja ragin asendus vaikse klõbinaga, numbrid ilmusid skaaladele helendaval kujul. Lõpuks tuli personaalarvuti ja selle kõrvale üsnagi tilluke kalkulaator, aga numbrid jäid. Numbrid rääkisid suurettevõtte pearaamatupidajale oma keelt, nende keel oli konkreetne ja täpne ning seda oli ta õppinud suurepäraselt mõistma, isegi paremini, kui oma alluvaid, kes tihti lihtsalt lobisemisse kaldusid. Inventuurid ja aruanded, maksed ja laekumised, arvete ülekanded, võrdlemine ja bilanss – need olid teda saatnud kogu elu. Ja nüüd, sellel ettemääratud aastal, kuul ja päeval pidi tema jaoks sellele harjumuslikule keskkonnale tulema lõpp. Ettemääramine ise oli aga üpris lihtsalt käinud.
.....
Pärtel lasi oma kabinetis silmad ringi käia. Ruumis, milles ta oli aastaid istunud ja mida ta saabuval esmaspäeval enam ei võinud omaks nimetada. Varem nõukoguliku tavakontori ilmega kabinet oli viimasel aastal euroremondi saanud ja sellest palju avaramaks muutunud. Kaustu täis riiulid olid nüüd poole väiksemad, varem nii tavalised kartoteegikastid aga sootuks kadunud – kõik vajalik info leidus arvutis, mis talle hommikust õhtuni oma helendaval ekraanil kõikvõimalikke andmeid pakkus ja kunagi ei eksinud.
“Kõik on muutunud. Aga lausa ime, et ma olen jõudnud sellega kaasas käia. Öeldakse, et vanemad inimesed ei ole suutelised õppima, aga näe, mina sain ikkagi hakkama…” Pärtli hinge tekkis hetkeline rahulolutunne. Jah, kõik on muutunud, aga raamatupidamise põhimõtted on ikkagi samaks jäänud. Töö ise on lihtsamaks läinud, võrreldamatult lihtsamaks tänu jälle sellele… Pärtel libistas sõrmega üle arvuti klaviatuuri ja ekraanile tekkis mõttetu täherida, justkui oleks arvuti tahtnud talle omas keeles lahkumissõnu öelda. Vana mees tundis hetkeks meeleliigutust, ta toetas pea käele ja võitles äkki tekkinud enesehaletsusega. Heitis siis pilgu kellale, tõusis, kohendas peegli ees lipsusõlme ja läks.
.....
