Alandatud ja solvatud

Оглавление

Fjodor Dostojevski. Alandatud ja solvatud

ESIMENE OSA

I peatükk

II peatükk

III peatükk

IV peatükk

V peatükk

VI peatükk

VII peatükk

VIII peatükk

IX peatükk

X peatükk

XI peatükk

XII peatükk

XIII peatükk

XIV peatükk

XV peatükk

TEINE OSA

I peatükk

II peatükk

III peatükk

IV peatükk

V peatükk

VI peatükk

VII peatükk

VIII peatükk

IX peatükk

X peatükk

XI peatükk

KOLMAS OSA

I peatükk

II peatükk

III peatükk

IV peatükk

V peatükk

VI peatükk

VII peatükk

VIII peatükk

IX peatükk

X peatükk

NELJAS OSA

I peatükk

II peatükk

III peatükk

IV peatükk

V peatükk

VI peatükk

VII peatükk

VIII peatükk

IX peatükk

EPILOOG

Viimased mälestused

Отрывок из книги

Möödunud aasta kahekümne teise märtsi õhtul juhtus minuga väga kummaline lugu. Olin kogu päeva linnas ringi käinud ja enesele korterit otsinud. Mu vana korter oli väga rõske, mina aga köhisin tol ajal juba kurjasti. Olin juba sügisel ümber kolida kavatsenud, kuid sellega siiski kevadeni venitanud. Päeva jooksul ei õnnestunud mul midagi korralikku leida. Esiteks tahtsin omaette korterit, et mitte olla allüürnik, ja teiseks kas või ühtainustki tuba, aga tingimata suurt ja muidugi ka võimalikult odavat. Olin tähele pannud, et kitsas toas on ka mõtetel kitsas. Mulle aga meeldis oma tulevasi jutustusi kavandades toas edasi-tagasi käia. Muide: mulle meeldis alati rohkem mõtelda oma kirjatöödest ja unistada, kuidas need mul valmis saavad, kui neid tõepoolest kirjutada. Laiskus selle põhjuseks küll ei olnud. Aga mis siis ometi?

Hommikulgi tundsin end haiglasena, kuid päikeseloojangul oli mul juba päris halb: oli tekkinud midagi palavikutaolist. Pealegi olin päev otsa liikvel olnud ja ära väsinud. Õhtu eel, juba videvikus, kõndisin Voznessenski prospektil. Mulle meeldib Peterburi märtsipäike, eriti päikeseloojang, muidugi selgel, külmal õhtul. Kogu tänav hakkab siis äkki eredas valguses helkima. Majad kõik nagu hiilgavad korraga. Nende hallide, kollaste ja määrdunud-roheliste majade kogu süngus kaob hetkeks; ka sinu enese hing selgib, sind otsekui läbistaks värin või nagu müksaks keegi küünarnukiga. Uus väljavaade, uued mõtted… Imetlusväärne, mida üksainus päikesekiir inimese hingega teha võib!

.....

Vanamees pillas kepi maha. Kummardus, laskus põlvili ja tõstis mõlema käega üles Azorka pea. Vaene Azorka! Ta oli surnud. Oli surnud vaikselt oma peremehe jalgade ees, võib-olla vanadusest, aga võib-olla ka nälga. Vanamees silmitses teda tükk aega lausa rabatuna, nagu ei mõistaks ta veel, et Azorka on surnud; kummardus siis tasa äsjase sõbra ja teenri poole ning surus oma kahvatu näo vastu seda surnud pead. Valitses vaikus. Meie kõik olime liigutatud… Viimaks tõusis vanake üles. Ta oli näost kaame ja värises kui palavikus.

„Võib teha topis,” sõnas kaastundlik Müller, et vanameest kuidagi lohutada. „Võib teha hea topis. Feodor Karlovitš Krüger hästi tegema topis; Feodor Karlovitš Krüger on suur meister tegema topis,” kinnitas Müller, võttis põrandalt kepi ja ulatas vanamehele.

.....