Õnne-rublatükk

Оглавление

Friedrich Reinhold Kreutzwald. Õnne-rublatükk

ÕNNE-RUBLATÜKK

Отрывок из книги

Ükskord elas üks nõukas talumees; tal oli kolm poega, kellest kaks vanemat igapidi väga osavad mehed olid, aga noorem poeg näis lapsest saadik natuke lollakas, nõnda et temast kuskil tööl õiget asjatalitajat ei leitud. Isa õpetas neile surmavoodil:

„Kui minu elupäevad nüüd, nagu ma arvan, õhtule jõuavad ja mind siit maailmast ära kutsutakse, siis jagage pärandus nõnda, et kaks vanemat venda varandust ühetasa saavad, ja kui tahavad, ka põllumaad pooleks võtavad. Himustaks kumbki üksi majapidajaks jääda, siis maksku ta teisele vennale nii palju raha, kui pool põldu väärt on. Sina, Peeter, minu noorem poeg, ei kõlba majapidajaks ega teistele sulaseks, sellepärast pead sa välja rändama ja laias ilmas oma õnne kastuma. Sinu ristiema kinkis ristimise päeval ühe vana rublatüki, mida ta õnnerahaks nimetas ja sulle kaasa anda käskis, kui sa ükskord vanemate kojast pidid välja minema. Tema ütles: niikaua kui minu ristipojal õnne-rublatükk taskus on, võib ta igas kohas hõlpsasti läbi saada, sest et hädad ja viletsused ühe õnnelapse külge ei või puutuda. Jah, võta siis vaderiand päranduseks ja katsu, kuidas sa tema abiga läbi saad.“

.....

Teisel päeval heitis isa hinge. Pojad vajutasid tal silmad kinni ja matsid ta maha. Et vanemad vennad mõlemad alles poissmehed olid, jäid nad üheskoos isatalusse elama. Nad andsid nooremale vennale leivakoti selga, mis kõige vähemalt nädala päevad meest võis toita, ja ütlesid siis: „Mine nüüd õnneteed otsima!“

Peeter läks vilistades õueväravast välja ja võttis teekäiku hommikut vastu, mõteldes: kui päike hommikul tõuseb, siis näitab ta mulle sihti ette, et eksimise pärast kartust ei ole.

.....