Gerald Durrell (1925–1995) oli loodusuurija ning kirjanik. Mõni aeg pärast pereisa surma kolis Durrellide pere Inglismaalt Korfu saarele, kus elati aastatel 1935–1939. Elust Korful on Durrell kirjutanud veel kaks raamatut – «Linnud, loomad ja sugulased» ning «Jumalate aed». „Minu pere ja muud loomad“ on lugu humoorikas lugu loodusest, perekonnast ja elust ühel kaunil saarel. Just Korful tärkas Gerald Durrelli loodushuvi, ta käis hiljem kümnetel ekspeditsioonidel üle terve maailma, asutas loomaaia Jersey saarel ning tegutses aastaid väljasuremisohus haruldaste loomaliikide säilitamise nimel. Tema vend Larry, kellest sai mõjukas kirjanik Lawrence Durrell, elas Korful ja teistel Kreeka saartel ka pärast Teist maailmasõda ning kirjutas need oma paljudesse romaanidesse ja reisikirjadesse. Korfu-triloogia põhjal on valminud ka telesari „The Durrells“, mille esimene hooaeg jõudis ekraanile 2016. Inglise keelest tõlkinud Piret Saluri ja Rein Saluri
Оглавление
Gerald Durrell. Minu pere ja muud loomad
KAITSEKÕNE
I OSA
RÄNNE
esimene peatükk. OOTAMATUSED
teine peatükk. MAASIKAROOSA MAJA
kolmas peatükk. KULDPÕRNIKATE-MEES
neljas peatükk. VAKATÄIS TEADMISI
viies peatükk. ÄMBLIKE AARE
kuues peatükk. KAUNIS KEVAD
JUTUAJAMINE
II OSA
seitsmes peatükk. TIBUKOLLANE MAJA
kaheksas peatükk. KILPKONNAMÄED
üheksas peatükk. MAAILM MÜÜRIL
kümnes peatükk. JAANIMARDIKATE PARAAD
üheteistkümnes peatükk. VÕLUSAARESTIK
kaheteistkümnes peatükk. TOBE TALV
JUTUAJAMINE
III OSA
kolmeteistkümnes peatükk. LUMIVALGE MAJA
neljateistkümnes peatükk. KÕNELEVAD LILLED
viieteistkümnes peatükk. ALPIKANNIMETSAD
kuueteistkümnes peatükk. LIILIAJÄRV
seitsmeteistkümnes peatükk. MALEVÄLJAD
kaheksateistkümnes peatükk. VÕÕRUSPIDU LOOMADEGA
TAGASISÕIT
GERALD DURRELLIST JA TEMA RAAMATUTEST
Отрывок из книги
Seesinane on hoopis
minu oma melanhoolia, mis koosneb mitmest algosast,
.....
Ülevalt leidsime poolalasti olekus Margo, kes endale suurtes kogustes desinfitseerivaid vedelikke peale pritsis, ja ema veetis kurnava õhtupooliku, olles sunnitud ikka ja jälle vaatama, kas juba ei ilmne nende haiguste sümptomeid, millesse Margo arvas end nakatunud olevat.
Ema meelerahu häiris ka veel see, et õnnetuseks juhtus Šveitsi Pansionaat seisma otse kohalikule kalmistule viiva tänava ääres. Kui me oma väikesel tänava kohal rippuval rõdul istusime, vooris meie alt läbi üks matuserong teise järel. Korfu elanikud paistsid uskuvat, et matusetalitus on kogu selle kurva sündmuse parim osa, ning iga järgmine matuserong näis eelmisest uhkemini välja ehitud olevat. Tumelilla ja musta krepiga kaunistatud vankreid vedasid hobused, kes olid nii hoolega tekkidesse mähitud ja tuttidega kaunistatud, et võis ainult imestada, kuidas nad sealjuures üldse veel liikuda said. Surnukeha ees sõitsid viis või kuus vankrit sügavas ning lohutamatus leinas matuselistega. Surnukeha ise asus kaarikutaolisel alusel suures toredas kirstus, mis tuletas meelde rohkem päratut sünnipäevakooki kui sarka. Mõned kirstud olid valged, lillade, mustpunaste ja sügavsiniste ilustustega, teised olid sametmusta värvi, kaunistatud rikkaliku väänleva kuld- ja hõbefiligraaniga ning kilgendavate vaskkäepidemetega. Midagi nii värvikat ja pilkupüüdvat polnud ma kunagi varem näinud. Just nii, saadetuna leinarüüs hobustest, lilleuputusest ja küllaldasel määral murest murtud sugulastest võis ja tuligi minu arvates surra. Ja ma vahtisin rõduvõrel kõõludes süvenenult ning võlutult all voorivaid matuseid.
