Отрывок из книги
ALGAB DEKAMERONI1-NIMELINE (PRINCIPE GALEOTTO2 LISANIMEGA) RAAMAT, MIS SISALDAB SEITSME DAAMI JA KOLME NOORMEHE POOLT KÜMNE PÄEVA JOOKSUL JUTUSTATUD SADA NOVELLI.
Soovides niisiis omalt poolt osaliselt parandada Fortuna ülekohut, kes oma abiga kuigi helde pole olnud seal, kus vähem jõudu oli (nagu õrnema soo juures), on mul kavatsus abi ja tuge pakkuda armastavaile naistele (teistele jätkub nõelast, värtnast ja hasplist) ning sel otstarbel siin esitada sada novelli ehk, nagu me nimetame, valmi, mõistujuttu või lugu. Need jutustati kümne päeva jooksul seitsme daami ja kolme noormehe kombekas seltskonnas viimase hukatusliku katku ajal. Lisaks on siin ära toodud mõned laulud, mida need daamid oma lõbuks laulsid. Neis novellides näeme lõbusaid ja kurbi armastuslugusid ning muidki haruldasi juhtumeid nii nüüdsest kui ka endisest ajast. Neid lõbusaid lugusid lugedes tunnevad naised mõnu ning saavad ühtlasi kasulikku õpetust, sest siit võivad nad näha, millest tuleb hoiduda ja mida eeskujuks võtta. Usun, et nii ühel kui ka teisel korral ei jää igavus eemale peletamata. Ja kui see nõnda on (annaks jumal, et see nõnda oleks), siis tänagu nad selle eest Amorit, kes mind oma kütkeist vabastades mulle võimaluse on andnud ka nende rõõmuks midagi teha.
.....
Pamfilo näitas oma jutustuses, kuidas jumal oma armus ja helduses tähele ei pane neid meie eksimusi, mille põhjusi me ei tea. Mina tahan oma jutustuses näidata, kuidas seesama jumala arm ja heldus avaldub pikameelsuses, millega ta talub nende puudusi, kes küll on kutsutud oma sõnade ja tegudega tema suurust kuulutama, aga ise vastupidist teevad. Nõnda näeme seda heldust vääramata selgelt ja me võime seda suurema meelekindlusega oma usu rada käia.
Nagu mulle, armsad daamid, on jutustatud, elanud Pariisis kord põhjatu rikas kaupmees nimega Jeannot de Chevigny, kes oli hea, väga aus ja otsekohene mees ning kes suurt äri tegi kangaskaupadega. Ta pidas sõprust kellegi rikka juudi Abrahamiga, kes oli samuti kaupmees ning aus ja otsekohene mees nagu temagi. Nähes oma sõbra laitmatut eluviisi, hakkas Jeannot’l süda valutama, et selle tubli, targa ja hea inimese hing peab hukka minema, sest ta polnud õiget usku. Seepärast hakkas ta sõbralikult Abrahamile peale käima, et ta maha jätaks juudiusu eksitõed ning pöörduks õigesse ristiusku, mis on püha ja hea, ning nagu ta isegi näeb, pidevalt kasvab ja kosub, kuna tema usk kahaneb ja oma lõpule läheneb, nagu ta samuti võib selgesti aru saada. Juut vastas, et ta peale juudiusu ühtki teist usku heaks ega pühaks ei pea; selles on ta sündinud, selles mõtleb ta ka elada ja surra, miski ei suuda teda sellest veendumusest kõrvale viia. Jeannot ei lasknud ennast häirida ja pöördus mõne päeva pärast uuesti Abrahami poole endise jutuga, et talle selgeks teha, nii hästi-halvasti kui seda kaupmehed oskavad, miks ristiusk parem on kui juudiusk. Abraham oli küll hea juudi seaduse tundja, aga kas mõjus temasse suur sõprus Jeannot’ vastu või sõnad, mida püha vaim lihtsameelse inimese keelele tõi, igatahes juudamehele hakkasid Jeannot’ väited meeldima; kuid oma usust kangekaelselt kinni hoides ei lasknud ta end siiski pöörata. Kui Abraham nii visa oli, siis ei jätnud ka Jeannot oma jonni, kuni juut viimaks püsivale pealekäimisele järele andes ütles:
.....
