Отрывок из книги
Mäletate seda? Olete 36. nädalat rase ja uitate täiusliku lapsevankri otsingutel ringi. Te püüate (umbes sama õnnestunult kui elevant portselanipoes) oma eenduva kõhuga kõigi teiste ringijalutavate kõhukandjate otsa mitte põrgata. Te kujutate ette asja romantilist poolt, mõtlete pisikesest Charliest (või Samist) oma lambanahal magamas ja ingellikust Scarletist, kes on uinunud teie rinnal tumesinises Baby Björni kõhukotis (mis on laenatud parimalt sõbrannalt). Teie peamine mure sel hetkel on see, kuidas suruda 14tunnist und (mis on loomulikult vajalik selleks, et saaksite õitsva raseda naisena toimida) oma 24tunnisesse päeva; millist Cadbury šokolaadi laupäeva pärastlõunal Grazia ajakirja lapates süüa, ja milline unerežiim (Fordi, Leechi või Hoggi oma) teile kõige paremini sobib.
Te ei pruugi just pööraselt seksida, aga elukaaslane kallab teid regulaarselt üle komplimentidega teie „erilise sära“ kohta. Ta valmistab aeg-ajalt pidusööke ja teab, kus tolmuimeja elab. Te broneerite laupäevaõhtuks laua mõnusas Itaalia restoranis, naudite klaasikest valget majaveini ja olete üleval veel kaua pärast seda, kui kella kümnest täiskasvanute saated algavad – olgem ausad, te teate, et saate pühapäeva hommikul lehti lugeda ja suurema osa päevast maha magada. Kokkuvõttes on prioriteetide nimekirja eesotsas aeg enda jaoks: juhuslik käik ujulasse, bikiinipiirkonna kiirvahatamine, korralik naistejutt sõbrannadega (tassikese kange tee ja vaniljekreemiküpsiste saatel) ning loomulikult ostuteraapia (isegi kui tutvute ainult kaupadega vaateakendel või põikate lastenimede raamatu lehitsemiseks kiiresti raamatupoest läbi).
.....
Me näeme meedias hulganisti pilte värskelt emaks saanud supermodellidest (kes lippavad glamuursetele lõunatele, ise piitspeenikesed ja nägu säramas), mis suurendab süükoormat, kui tunnete end juba niigi kartulikotina. Paljudel naistel, kes kukuvad madala enesehinnangu auku, on tunne, et nad on planeedil ainukesed emad, kes ei suuda end välja ajada ja elu täiel rinnal elada. Niisiis, te ehk küsite, kuidas ma pääsesin eemale küpsistest, kokasaadetest ja rasedusjärgsest kahtlemisest eneses? Noh, esimene samm oli tunnistada, et toit on minu kaduvas enesekindluses suur süüdlane. Ma olin mõne kuuga muutunud kenast, saledast ja šikist moetoimetajast (kes kandis iga päev stilettosid) küpsiseid õgivaks suureks emmeks. Sukeldudes ebatervisliku toidu järele iga kord, kui ma endist mina taga leinasin, tegin asja vaid hullemaks. Kuidas ma küll kavatsesin kuuekuulist sünnituspuhkust tõeliselt hinnata, kui sõin iga kord, mil tundsin väsimust, tüdimust, kurbust või vajasin toitu lihtsalt pärastlõunaseks söötmiskorraks ja ajakirja OK! lugemiseks, mis sellega kaasas käis?
Kui tuvastasin, et toit on eneses kahtlemise väljund ning viis leevendada paratamatut eraldumistunnet ja võib-olla ka rutiini, mis esimese lapse saamisega kaasneb, siis suutsin täiskasvanulikult selle vastu ka võidelda, leides lahendused, mis aitaksid mul hästi süüa, ennast hästi tunda ja hea välja näha. Esimene harjumus, mille pidin kõrvale heitma, oli pidev näksimine, mis oli muutnud liigagi lihtsaks nüüd, kui ma viibisin suurema osa päevast kodus. Otsustasime sõbranna Catherine’iga koos selle vastu võidelda (üheskoos oleme ikka tugevamad!). Me olime pannud teineteisele hüüdnimeks lausa „Paks Kit Kat Üks“ ja „Paks Kit Kat Kaks“, et illustreerida meie suutlikkust lõputult lemmikšokolaadi sisse ahmida! Võtsime vastu kaks otsust. Esiteks, need magusad asjad peaksid olema harv, mitte püsiv osa meie toitumisest. Keelatud asjade hulga vähendamine (kuigi pean tunnistama, et orgaaniline piimašokolaad oli siinkohal erandiks) ja nende asendamine tervislike vahepaladega, selle asemel et need täielikult ära keelata, näis teostatav ja suhteliselt realistlik eesmärk. Pisut, aga mitte liiga palju seda, mida armastad, on ju hingele hea, kas te ei leia?Teiseks kehtestasime reegli, et kui me toidukordade vahel süüa tahame, peame pool tundi ootama. Me teame, et värskel emal on sada asja, mida teha, et oma aega sisustada. Enne kui me selle julgustüki ette võtsime, käisime läbi köögikapid ning täitsime need pikaaegset energiat andvate toitudega, et käepärast oleks võtta need, mitte küpsisekarp (mida me muide uuesti ei täitnud, kui see tühjaks sai). Selliste teadlike muutuste tegemine meeskonnana toimib hästi: te ei tunne ennast nii üksi ja saate vähemalt Kit Kati ahvatluse üle tublisti itsitada.
.....
