Отрывок из книги
Olin toona kolmekümne seitsme aastane ja istusin Boeing 747 istmel. Suur lennuk oli enesele läbi paksu vihmapilve teed tehes laskumas ja hakkas kohe-kohe Hamburgi lennuväljale maanduma. Novembrikuine jäine vihm värvis maapinna mustaks ning vihmakeepides maandumisteenistuse töölised, lameda lennujaamahoone kohal lehviv lipp, BMW hiiglaslik reklaamtahvel ja iga viimne kui muu asi paistis ses vihmas kui Flandria koolkonna tuhmhäguste piltide taustamaastik. Oi jah, jälle Saksamaa, mõtlesin ma.
Kui lennuk maapinnale jõudis ja suitsetamist keelav märk kustus, hakkas laealustest valjuhäälditest vaikselt voogama taustamuusika. Kõlas biitlite „Norra mets” mingi sümfooniaorkestri nõretavmagusas esituses. Ja meloodia, mida mängiti, tegi mind ärevaks nagu alati. Ei, seda ei saanud varasemaga võrraldagi, see raputas mind rängemalt kui tavaliselt.
.....
Aga sellegipoolest liiguvad mu mälestused üha kaugemale ja liigagi palju asju olen ma juba ära unustanud. Kui ma siin niimoodi mälus tuhnides kirjutan, haarab mind vahel kohutav ärevustunne. Sest vahel turgatab mõte, et järsku olen ma unustanud mälestused sellest, mis oli kõige tähtsam. Minu kehas on üks pime koht, mida võib ehk mälestuste kolikambriks nimetada. Kõik tähtsad mälestused on sinna sisse topitud ja võib-olla on nad seal juba õrnaks tolmuks pudenenud.
Aga olgu, kuidas ka ei oleks, praegu on see kõik, mis minu valduses on. Juba ähmastunud, kuid sekund sekundilt veelgi enam ähmastuvat puudulikku mälestust oma südames kindlakäeliselt kinni hoides kirjutan ma seda juttu edasi, just nagu imeks kondist üdi. Naokole antud lubaduse täitmiseks teist viisi ei ole.
.....
