Читать книгу Pea suu! Tõmba uttu! - Helga Nõu - Страница 1

Häda on inimestega, et nad ei ole kunagi paraja suurusega – sisemiselt tähendab. Suured ei ole küllalt suured ja väikesed ei ole küllalt väikesed. Kõige hullem on lugu meie, vahepealsetega. Meil on alati vale suurus.

Me ei sobi üldse kuhugi. Ja siis öeldakse, et NOORUS ON ILUS AEG …

TIINA: Kuulge, kõik vanad muumiad (vabandust, ma mõtlen onud ja tädid), kes te kogemata peaksite seda raamatut lugema! Ma ütlen teile: NOORUS EI OLE ILUS AEG. See on kohutavalt tülikas ja raske aeg igasuguste murede ja probleemidega. Kas te ise olete ära unustanud, kuidas noorus oli? Või tahate meile meelega seda vale propagandat levitada?

Iga kord, kui tuleb meile külalisi, olgu siis isa sünnipäev või ema õmblusring või läheme külla härra Selle või proua Tolle juurde, siis tuleb see õnneliku nooruse jutt. Ei, õigus küll, kõigepealt tuleb midagi muud: kõigepealt lööb proua See või Too mind nähes käed kokku ja hõiskab heleda ja võidurõõmsa häälega: „Oh taevas küll, kui pikaks sa oled kasvanud!” Nagu ma seda ise ei teaks! Olen 176 sentimeetrit pikk ja see on üks mu suurematest muredest. Olen meie klassi tüdrukutest kõige pikem ja poisid kutsuvad mind Lipuvardaks. Mul on veel palju teisi muresid ka, aga nendest räägin hiljem. Igal juhul ei ole lõbus, kui sulle su kehalised vead otse ukse peal näkku visatakse. Ükskord proovisin ise ette jõuda. Läksime külla Kanepite poole ja ma teadsin täpselt, mis mind ootab. Proua Kanep on nimelt üks nendest hullematest käte kokkulööjatest. Ta ütleb ka alati „jummalukene”. „Jummalukene, kui pikaks sa oled kasvanud!” Niisiis trügisin juba trepikojas teistest ette ja niipea kui proua Kanep ukse avas, hüüdsin kriiskavalt peenikese häälega, nii et terve trepikoda kajas: „Jummalukene, kui pikaks ma olen kasvanud!” Pärast sain ema käest hirmsasti pahandada, et ma olevat väga halvasti käitunud. Seda ma ise sugugi ei leia. Olgu õnnelikud, et ma hoopis proua Kanepile ei hõiganud: „Jummalukene, kui paksuks te olete läinud!” Sest seda ta nimelt on. Ja seda ma talle võib-olla ka ütlen järgmisel korral.

Nojah, ja siis tuleb varsti see nooruse ja õnne jutt, et on õitseaeg ja kõige ilusam aeg ja sirelid ja roosinupud ja kogu lilleaed. Ja et nii õnnelikku aega ei tule elus enam kunagi. (No sel juhul oleks küll targem otsekohe jõkke hüpata!) Aga ma ei usu päriselt seda teie, täiskasvanute, juttu. Ma tahan ainult teada, kas te ise usute seda. Kui te omaenda noorusajast jutustate, siis oli kõik nii kole ja raske. Te pidite juba varsti pärast sündimist hakkama karjas käima ja hirmsasti töötama. Te sõite ainult aganatest kuiva leiba ja soolasilku ja elasite ühesainsas muldpõrandaga toas. Nii et te ise oma nooruses ei olnud põrmugi õnnelikud. Aga meie peame nüüd olema, sest te olete meile andnud oma toa ja nädalaraha ja slaalomisuusad ja stereogrammofoni. Ehkki meie oleme nüüd nii „ära hellitatud, et ei oska tänulikudki olla”. (Ma juba oskan seda värssi.) Te ootate, et me otse säraksime õnnest. Aga kas te tõesti arvate, et õnn on ainult slaalomisuusad ja stereogrammofon? On hoopis teised asjad, mis on palju, palju tähtsamad. Ja meil igaühel on oma probleemid ja raskused. Ah jaa, ma unustasin vist öelda, et minu nimi on Tiina. Tiina Karman. Ma saan varsti viisteist.

Nimetasin probleeme. Üks mu suurematest on mu nina. Tähendab, see probleem on suur. Ma mõtlen, mu nina on suur. Ah, te saate aru: mu suur probleem on mu suur nina. Ma vaatan ennast vannitoa peeglist ja otse vihkan, vihkan seda nina! See on nagu hiigelkartul jämeda otsaga, keskel veel kühm. Lihtsalt hirmus! Seda mu vanemad muidugi ei taha tunnistada ega minust aru saada. Ütlevad, et on kena nina küll. BLÄÄÄ! See rikub kogu mu välimuse ära. Ja lisaks kõigele on mul 100 000 vinni näos. See rikub mu elu ära. Te arvatavasti leiate, et mu jutt on narr ja naeruväärne, sest maailmas on veel suuremaid probleeme, nagu nälg ja sõjad ja haigused. Ja mõned inimesed on ilma käte ja jalgadeta ja peavad ratastoolis istuma. See on kõik tõsi. Aga ma ütlen teile, et ühele tüdrukule on tema välimus kõige tähtsam maailmas. Selle läbi saab ta kontakti ülejäänud maailmaga. Muidugi, ma saan aru, et tegelikult on kõige tähtsamad need sisemised ilusad omadused nagu headus, heldus, ausus ja nii edasi. Aga keegi ei näe ega avasta neid ilusaid omadusi minu juures, kui mul ei ole ilus välimus. Kogu ühiskond on niimoodi üles ehitatud, et naised peavad olema ilusad. Vaadake ainult ajalehti või televisiooni või lugege mis romaani tahes! Poisid vaatavad ainult ilusaid tüdrukuid. See on juba nii. Ja mitte ainult poisid – ilus fassaad avab uksed igale poole. See on nii hirmus ebaõiglane! Keegi ei armu iialgi minusse. Igal juhul mitte Ralf.

„Tee uks lahti!”

Ma ei tee vannitoa ust lahti. See on mu vend Kalle, kes seal kisendab. Ta on kümneaastane ja kohutavalt loll. Me tülitseme alati omavahel. See asi on õieti imelik, aga me ei saa näiteks söögilauas rohkem kui kaks minutit koos istuda, enne kui läheb raginaks lahti.

Rääkisin oma ninast. Varem, kui olin noorem ja lapsikum, püüdsin vältida näitamast ennast profiilis kellelegi, kes mulle meeldis. Sest külje pealt vaadatuna on mu nina veel inetum kui otse eest. Aga muidugi on võimatu pead alati õigetpidi hoida. Eelmisel aastal, seitsmendas, läks mul nina pärast üks matemaatika töö metsa. Meil juhtus nimelt meie tavalise mataõpetaja Pudeli asemel olema üks noor poiss, kes väga sarnanes John Travoltaga. Ma mõtlesin, et pean ikka aitama Saatust ja andma talle võimaluse mind avastada, ilma et see pagana nina ette jääks. (Ei, vastupidi, et nina just ette jääks ja mitte külje peale, kui te mind mõistate.) Hoidsin nägu kogu aeg otse kramplikult tema poole ega vaadanud kordagi kõrvale. Nii läks mitu päeva ja ta hakkas tundide ajal ikka rohkem ja rohkem just minu poole vaatama. Aga siis andis ta meile kirjaliku töö. Kirjutas ülesanded tahvlile ja istus ise aknalauale minu vasakul küljel. See oli siis lõpp. Mul tuli valida John Travolta ja kirjatöö vahel. Püüdsin leida mingisuguse kesktee. Hoidsin ikka nägu rohkem akna poole, aga piilusin silmanurgast tahvlile ja vihikusse. Muidugi läks asi rappa. Kirjatöö sain kahe ja järgmisel päeval oli vana Pudel tagasi …

„Tee uks lahti!” karjub Kalle ja logistab linki.

Oo, see poisiklutt võib mind lihtsalt hulluks ajada!

Asja juurde tagasi tulles: kavatsen lasta oma nina opereerida, kui täiskasvanuks saan. Olen kuulnud, et arstid ei tee selliseid operatsioone enne, kui ollakse kaheksateist täis. Siis lasen ennast ka kümme sentimeetrit lühemaks opereerida. Peale selle lasen opereerida oma silmalauge, nii et silmad näivad suurematena ja siis lasen veel …

„Tee uks lahti!” röögib Kalle ja taob jalaga vastu ust.

„Mine metsa!” karjun vastu, sest ma ei ole veel oma toimetamistega valmis. Ripsmed on veel värvimata.

„Mul on pissihäda!” pasundab Kalle edasi.

„Käi potilaadale!”

„Ma ütlen emale!”

Ühel päeval ütlevad mu närvid üles! Tõmban ruttu silmavärviharjakesega üle ripsmete, aga kiirustades läheb hari silma. Ai! Ja must värv määrib suure läraka vasakule põsele. Pagan … Neetud! Virutan pahameeles ripsmetuši peeglikappi ja keeran siis vannitoa ukse lahti. Vahepeal on Kalle muidugi emale kaevanud ja põrkan temaga uksel kokku.

„Mis sa siin sees ometi nii kaua muned!” noomib ema.

Munen! Kujutage ette – ta arvab, et ma istun vannitoas ja munen! Ma ei vasta midagi, aga näpistan möödaminnes Kallet käsivarrest. See narr pistab töinama. On alles tita! (Nojah, ma näpistasin üsna kõvasti.)

Astun üleoleva näoga neist mööda oma tuppa ja lukustan ukse. Mitte kuskil ei lasta mul rahus olla! Mitte kuskil … Ja keegi ei hooli minust … Korraga valguvad mulle pisarad silma. Täiesti iseenesest, ja ma ei teagi õieti miks. Mul on ainult selline sisemine valu, mida ma ei oska seletada. Kogu mu sisemus, mu hing valutab millestki või millegi järele. See miski on mulle tundmatu ja nii suur, et see ei mahu minusse. Aiman, et see on kõik alles algus, ja see kohutab mind. Elu? „Noorus on ilus aeg …”

Istun voodil ja vahin ennast seinapeeglist. Ripsmevärv voolab mustade ribadena mööda põski alla. Kõrvalt vaadatuna näib see peaaegu koomilisena, grotesksena. Korraga on mul tunne, nagu ei tunnekski ma seda triibulise näoga tüdrukut seal peeglis. Ta mossitab mulle vastu täiesti võõrana. Saan väga hästi aru, et ema ja isa leiavad, et ta on „võimatu”, ülekohtune ja ära hellitatud, kuna miljonid inimesed nälgivad ja kannatavad Indias või Aafrikas või tont teab kus. Päriselt ei saa aga keegi temast aru, ei näe tema kannatusi ega tunne tema hinge sügavusi. Ta on nagu kloun tsirkuses. Inimesed naeravad ta maski üle, aga ei näe tema kurbust ja pisaraid maski taga.

Nii mõeldes jooksevad uued kuumad joad üle näo, aga ma ei hooli enam sellest. Kõik mu ümber tundub nagu mähitud pehmesse vatti ja nüüd on juba palju kergem olla. Kui ainult nina ei läheks nii koledasti kinni, siis oleks isegi päris mõnus olla. Vahel rahustan end ajakirjadest novelle lugedes. Neelan kõike, mis kätte juhtub. Ikka on neis õnnetu armastus või vahel õnnelik ka, või sureb keegi ära, või kaob emal laps ära või lapsel ema. Siis lasen veel voolata ja padi läheb märjaks ja mustatriibuliseks. Aga pärast on hea olla ja miski ei lähe mulle enam korda. Vahel ei saa küll inimene iseendast aru. Igatahes mina mitte …

Õnnetu armastus … Minu armastused on alati õnnetud juba algusest peale ja seni, kuni lõpevad. Praegu on Ralf. Ta on üheksateistkümneaastane. Ta on kõige ilusam poiss, keda ma tean. Pikk, tumedad krussis juuksed ja põskhabe. Kui ta vaatab mind oma natuke viltuste tumehallide silmadega, siis käib mul otse kuum judin läbi keha. Häda on ainult, et ta nii harva mind vaatab. Ja siis, kui ka vaatab, ta igatahes ei näe mind. Nagu vahiks ta ainult õhku. Nagu ei oleks mind üldse olemas. Aga noh, mul on oma väikesed plaanid, kuidas ta mind nägema hakkab. Mul on ka teatud võimalused selleks. Tema vend Joakim käib meie klassis. Ja siis on mul ju Oskar …

Oskar! Korraga tunnen puudust tema järele, ta väikese sooja ja pehme keha järele. Oskar on mu ainuke õnnelik armastus. Ta on merisiga, pruun ja valge, natuke lokkis karvaga. Ta elab oma puuris kööginurgas, kus ma söödan teda keedetud kartulite ja kapsalehtedega. Ema kaebab ainult, et ma ei vaheta küllalt tihti saepuru puuris ja „elukas” haiseb. Mõni asi see väike hais siis! Pealegi olen ma nüüd viimasel ajal hakanud väga tihti puuri puhastama ja üldse Oskari eest hoolt kandma. Pärast seda, kui Ralf tuli mu ellu, olen hakanud hellitama Oskarit nagu oma last. Võtan ta iga päev koolist koju tulles sülle ja silitan teda õrnalt. Ja Oskar pistab oma sooja nina mulle krae vahele vastu kaela ja lööb nurru nagu kass. Te ehk ei näe seost Oskari ja Ralfi vahel? Asi on nimelt nii, et Ralf, kes päeviti käib ehitustöödel puutööd õppimas, peab õhtuti koos oma onupoja Haraldiga väikest loomapoodi. Õieti on ta küll peaasjalikult huvitatud lindudest ja leiab, et merisead, hamstrid ja hiired on kuidagi madalamast seisusest olevused. Aga ta müüb ka neid ja mul on põhjust seal käia Oskarile toitu ostmas. Nii et Oskar, kes oma kaks esimest eluaastat näris ainult kodutehtud toitu ja köögijuurikaid, saab nüüd igasugust teaduslikult komponeeritud õigete vitamiinidega meriseatoitu. Oo, Oskar, kuidas armastan sind!

Peaksin ehk jutustama ka mõne sõna koolist ja meie klassist. Käin kaheksandas klassis Valberga koolis. See on suur, hall ja jõle igav kõrgastme kool. Väljastpoolt näib nagu vangla, ainult trellid puuduvad akende eest. Koolimaja ees on suur asfaldiga kaetud kooliõu ja paar tsementpotti mullaga. Igal kevadel ja sügisel istutab kooli kojamees Kolka-Kolka sinna sisse lilli, aga need ei kesta kuigi kaua. Mõne nädalaga on need kadunud, üles kistud või ära murtud. Möödunud sügisel oli kellelgi õnnestunud lilled juba pärast esimest koolipäeva ära põletada. See tegi päris viha. Igatahes tüdrukud meie klassis, Anna, Eva ja teised, kellega ma läbi käin, me leiame, et võiks ka midagi ilusat olla. Kool on niigi igav ja raske. Õpetajad on tihti ebaõiglased. Nad õpetavad nähtavasti ainult selleks, et tunniplaani täita ja palka saada, ja panevad hindeid nagu masinad. Nad ei tunne igal juhul huvi selle vastu, kas me midagi oma tulevase elu jaoks õpime või ei. Nad ei tunne huvi meie kui isikute vastu. Ise ma ei tahaks iialgi õpetaja olla. Ei, see on küll kõige viimane elukutse, mille valiksin!

Poisid meie klassis on kõik igavesed lorud, nii lapsikud, et hakka lihtsalt nutma. Ma ei armuks iialgi ühessegi neist. Ehkki Joakim on tsipake oma venna nägu … Mikael on ka natuke mehisem kui teised, aga ta ropendab hirmsasti ja ma olen kuulnud, et ta on igal nädalalõpul purjus. Sven-Allan on klassi tarkpea, ehkki seda ei võiks arvata. Ta on välimuselt väike ja armetu ja sarnaneb oma suurte prillidega näitleja Woody Alleniga. Vahel kutsumegi teda Sven-Alleniks. Ta saab kirjalike tööde eest alati kõik viied, aga ta ei aita kedagi teist ja tal pole vist palju sõpru klassis. Ja siis on meil klassis üks eesti poiss ka, Porgand, ma mõtlen Ville Väster. Porgandiks kutsutakse teda ta punakate juuste pärast. Meie oleme ainukesed eestlased klassis,. kuigi koolis on paar tükki veel.

Ahaa! mõtlete te nüüd võib-olla. Üks eesti poiss ka silmapiiril kõigi rootslaste seas! Kindlasti armume me raamatu lõpuks teineteisesse. Ja siis on HAPPY END. Porgand ja Lipuvarras! Kui sobiv, mis? Aga seal te saate pika nina! Ma ütlen juba ette ära, et ma ei armu iialgi Porgandisse. Tegelikult ta ei ole hullem kui teised poisid klassis, aga ta lihtsalt ei huvita mind. Igal juhul mitte päevavalgel ja täie mõistuse juures. Ma ütlen seda sellepärast, et kord ühel klassipeol pimedas ja küünlavalgusega ta peaaegu hakkas mind natuke huvitama. Saage aru, mul on ka oma väikesed inimlikud nõrkused! Aga nojah siis juhtus üks hoopis teine asi, mis pani selle õhtu mokka. Võib-olla kuulete sellest hiljem.

Ah et mismoodi Ville välja näeb? Seda võin ma teile ütelda: kõhn ja pikliku roosa näoga, kaks silma, nina ja suu. Ja üks igavene hulk tedretähti. Aga üsna kenad silmad on tal, mitte niisugused valgete ripsmetega seasilmad, vaid hoopis pruunikad ja tumedate ripsmetega. Kui talle otsa vaatad, pigistab ta huuled naljakalt kokku, nii et suu on nagu kriips. Miks ta nii teeb, ma ei tea. Ma ei tea temast üldse kuigi palju. Ma ei tea tegelikult, kes ta on. Peale selle kannab ta alati vanamoelise lõikega pükse. Niisugused poisid mind tõesti ei huvita!

VILLE: Kes mina olen? Seda ma tahaksin isegi teada. Igal juhul ei ole mina enam see Ville Väster, kes olin kaks nädalat tagasi. Nimi on küll sama ja sihverplaat ka. Aga see ei loe. Mis loeb, on see, mis on seespool, mis on kõige sügavamal sees ja mida keegi teine ei näe ega tea.

Õieti ma enam ei mäletagi täpselt, kes ma olin, enne kui juhtus see asi, millest ma ei tohi rääkida. Olen lubanud, et ma kellelegi ei räägi. See juhtus kaks nädalat tagasi.

Enne seda olin päris tavaline poiss, viisteist aastat vana. Käin kaheksandas klassis Valbergi koolis. Nüüd soovin, et ma ei käiks just selles koolis, sest iga kord, kui näen üht teatud isikut seal, tõuseb minus hirmus viha. Nüüd tean, kuidas on kedagi vihata. See on nagu mingisugune kuum vool minus, mu kõhus, mu rinnas, peas ja jalgades. See täidab mu ja ma ei saa peaaegu muu peale mõtelda. See on paha ja vastik tunne ja ebaõiglane peale selle. Ebaõiglane sellepärast, et see piinab mind ennast ja hoopiski mitte teda, keda ma vihkan ja kes oleks selle piina ära teeninud. Aga ta vist ei teagi seda ise. Iga kord, kui näen teda koolis, naeratab ta mulle. Naeratab! Aga ma vaatan ainult maha ja pigistan käed rusikasse. Ühel päeval maksan talle kätte. Kuidas, seda ma veel ei tea. Aga ma mõtlen midagi välja.

Kus läheb piir, kui kaua keegi on laps ja kuna ta saab täiskasvanuks? Vaevalt oskab keegi tavaliselt seda nii täpselt öelda. Mina aga oskan ja tean seda enda suhtes. Sündimisest peale kuni kaks nädalat tagasi olin laps. Siis – põmm! Korraga sain suureks. Ega ma ise ei tahtnud, aga mind sunniti. „Nüüd oled suur, Ville,” öeldi mulle. „Sa saad aru, et pead suud pidama. Ma usaldan sind.”

Ma tean ka, mis vahe on laste ja täiskasvanute maailma vahel: laste maailm on aus, aga suurte oma on võlts. Täiskasvanud inimesed petavad kõik üksteist rohkem või vähem ja kõik teavad seda tegelikult. See on aktsepteeritud nagu üks seltskondlik mäng teatud reeglite järgi. Kõige tähtsam reegel on, et tuleb petta ilusasti. Nii, et välja ei tule või muidu kena välja näeb. Abiks võib ka võtta ilusad ja salakavalad sõnad. „Usaldus” on üks niisugune sõna. Usaldus! See on kõige hullem sõna, mida tean. See on võlts ja salakaval sõna. Öeldakse, et „usaldan sind”, ja seotakse sul sellega käed ja jalad kinni, nii et sa ei saa isegi appi karjuda. Ei, ma ei saa seda mängu aktsepteerida. Ma ei saa ainult pealt vaadata ja lasta minna. Arvatavasti ei ole ma siiski veel päris suur. Kõige parema meelega tahaksin olla veel päris väike.

Mäletan, et mul olid oma lapsikud unistused tuleviku suhtes. Jaa, kui ma olin päris väike, tahtsin saada lenduriks. Põristasin ringi puupulkadega ja kujutasin ette, kuidas ma lendan üle meie maja katuse ja kuidas isa ja ema seisavad õues ja vaatavad mind. See viimane oli mulle väga tähtis. Ma tahtsin alati teha kõik asjad koos isa ja emaga. Ja seda ma ka tegin kogu oma varasema lapsepõlve. Ei möödunud vist ühtegi nädalalõppu, ilma et me oleksime läinud koos välja jalutama või sõitnud kuhugi maale või mere äärde või mujale põnevasse kohta. Vähemalt mäletan ma seda nii nüüd tagantjärele. Ja alati isa ja ema ja mina, meie kolmekesi. Perekond oli kogu mu kindlus ja alus. Ma ei mänginud paljude teiste lastega.

Õhtuti luges ema ette eestikeelseid raamatuid: „Kevade”, „Suvi”, „Vutimehed”, „Tasuja”, „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” ja palju teisi. Need olid päris põnevad lood, kuigi vanaaegsed. Ja veel rohkem kui raamatute sisu meeldis mulle see ettelugemine kui kodune tegevus: ema pehme hääl, lambivalgus tema juustel ja toidulõhnad õhtusöögist. Nii õppisin ka tundma Eestit, ehkki ma pole seal kunagi käinud. Raamaturiiulil on ka hulk pildiraamatuid Eesti kohta ja mulle meeldis neid lehitseda. Need on väga ilusad pildid ja natuke kurvad. Suured viljapõllud, sügavad metsad, mustad pilved ja tumedad tornide siluetid. Isa mängib viiulil eesti rahvaviise ja need on samuti natuke kurvad. Kõige ilusamad asjad ongi vist kurvad … ma ei tea, miks.

Hiljem haudusin plaane, et kuidas saada rikkaks. Ega ma endale nii palju ei soovinudki. Vähemalt poole varandusest kavatsesin kinkida emale ja isale. Tahtsin osta neile suure sammastega maja ja uhke musta auto koos mundris autojuhiga, nii nagu olen näinud vanades filmides. Raha saamiseks pidin ehitama niisuguse fantastilise masina, mille abil sai teha toitu õhust ja päikeseenergiast. Olin lugenud midagi sellist kuskilt raamatust. Selle masinaga ei pidanud ma mitte ainult rikkaks, vaid ka kuulsaks saama, sest see pidi lahendama kogu maailma näljaprobleemi. Minuga pidi tehtama pikad TV-intervjuud ja kõikide maade presidendid, kuningad ja peaministrid pidid suruma mu kätt. Kujutasin ette, kuidas ma lennuväljal lippude lehvides ja orkestri saatel lennukilt maha astun ja võtan vastu valitsuse tänuavaldused. Igal õhtul enne magamajäämist pobisesin teki all suuri ja tarku sõnu, mille tähendust ma igakord isegi ei teadnud. Ei, ma ei häbene seda nüüd. Olin siis umbes kaheteistkümnene.

Kui möödunud aastal leeris käisin, tahtsin saada misjonäriks. Käisin hoolsasti leeriõpetusel ja igal pühapäeval kirikus. Esitasin järjest küsimusi, millele ma kunagi ei saanud ühtki mõistlikku vastust. Meie leeriõpetaja lasi meil ainult usutunnistust ja kõiki käske ja pattude ülestunnistamisi vuristada. Aga ta ei seletanud mulle ära asju, mis olid mulle tähtsad. Ta tegi, nagu ei oleks üldse mu küsimusi kuulnud või siis väänas vastuseid nii, et ma midagi aru ei saanud. Olin pettunud. Juba tol ajal hakkasin aimama, et elu ei ole nii selge ja sirge, kui olin arvanud. Jumal aga, kes kõik maailma asjad nii ebaõiglaselt on jaotanud, jäi mulle niisama kõrgele ja kaugele nagu enne leeris käimist. Nii ei saa minust ka tulevast misjonäri.

Edasi mõtlesin, et õpin arstiks. Aga sellest ei tule ka kindlasti midagi välja, sest ma ei saa iialgi nii head tunnistust, et arstiteaduskonda sisse saaksin. Meie klassist oleks vist ainult Sven-Allan, kes saaks. See asi on ka ebaõiglane nagu kõik muu siin elus! See pagana kadekops Sven-Allan, ta ei tarvitse peaaegu raamatusse vaadatagi, aga mina tuubin ja tuubin, kuid ikka pähe ei jää. Aga ega seda ka keegi ei usu. „Sa oled laisk ega viitsi õppida,” öeldakse mulle. Enne „laisk” ja siis pärast „ma usaldan sind, et sa pead suu”. „Laisk.” „Ma usaldan sind.” Ah, põrgu! Põrgu kõik.

Juba mitu päeva olen kandnud nuga taskus. Niisama igaks juhuks, kui avaneb sobiv võimalus. Ma tean, millist teed ta hommikuti tuleb, tema, see kõige halvem ja alatum inimene maailmas, kes on rikkunud ära meie elu. Ma tahaksin talle alles näidata, nii et ta aru saaks … Tean ka, kust ja kuidas ta koju läheb pärast kooli lõppu. Olen varitsenud mitu pärastlõunat koolimaja nurga taga jalgrataste juures ja vaadanud, kuidas ta oma lühikeste jalgadega bussi peale sibab. Bussipeatuses on alati palju pealeminejaid ja suur trügimine ja ta kaob kohe ära rahva hulka. Aga varsti, kui tulevad ilusamad ilmad, peaks ta hakkama kooli jalgrattaga sõitma. Kes teab, võib-olla juba homme …

Meie klass

8b klass ei erine suurt teistest klassidest Valberga koolis. Kakskümmend kolm silmapaari jälgivad matemaatikaõpetaja Pudeli arvestusi tahvlil: 4,2y – 1 = 29. Õigemini küll – peaksid jälgima. Aga keda huvitab 4,2y, kui väljas sirab kevadine aprillikuu päike, kui veenired uuristavad keerulisi ja tundmatuid teid läbi lumekeltsa kooliõuele ja kui igaühe mõtted ja unistused käivad veel keerulisemaid ja tundmatumaid teid?

Tiina kirjutab kohusetruult ülesande tahvlilt maha, aga lahenduse asemel joonistab ta vihikusse tüdruku pea imeilusate suurte silmadega, pisikese nöpsninaga, sensuaalse suu ja hiiglasuurte kohevate juustega. Just niisugune tahaks tema ise olla. Siis paneks Ralf teda tähele, siis … jah, siis …

„Kas kellelgi on küsimusi?” küsib õpetaja Pudel.

„Küsi musi!” hõikab Mikael poolvaljult klassi tagumisest nurgast. „Aga minu käest küll ei saa, mina musitan ainult tüdrukuid.”

„Pea suu!” käratab Pudel. Samas tabab teda kustutuskumm klassi teisest, aknapoolsest nurgast otse vastu paremat kõrva.

„Kes see oli?”

„Mitte mina,” vastab Joakim ja suunab oma süütud hallid silmad suure kräsus juuksetuka all õpetaja poole.

„Mina ka mitte,” teatab Arne oma loiult aeglasel viisil ja kareda häälemurdehäälega.

Ville ei vasta midagi. Ta pilk on suunatud aknast välja ja arvatavasti ei ole ta vahejuhtumit tähelegi pannud. Matemaatika vihik tema ees on puutumata ja valge.

Õpetaja ärritunud silmad otsivad edasi.

„Mul ei olegi kustutuskummi,” teatab kõhn hiirenäoga Erik, heledad lühikeseks lõigatud juuksed naljakalt püsti peas. „Ma palusin saada uut juba eelmisel tunnil.”

„Taevas, kui lapsikud te olete!” ohkab Marika ja vaatab põlglikult poiste suunas. Ta rasked rinnad õõtsuvad õhukese valge pluusi all ja poiste pilgud kleepuvad nende külge. Ta on tüdrukutest kõige täidlasem ja kehaliselt arenenum. Neljandas klassis käies tundis ta võimlemistundideks ümberriietumisel piinlikkust oma keha üle. Aga peagi tõusid naiselikud vormid hinda ja tõstsid tema väärtust nii poiste kui ka teiste tüdrukute silmis. Marika ajab eneseteadlikult pea püsti, huuled prunti ja raputab oma pikki tumepruune juukseid. Ta teab, et ka paljud vanemad poisid teda vaatavad.

Muidugi, see lugu tüdrukute kehaliste atribuutidega ei ole ju nende eneste teha ja on seega väga ebaõiglane. Cillal ja Eval on ikka ka rinnad, mis igatahes käies hüppavad. Enamikul teistel on aga üsna pisikesed kühmud või nupud ja Ingridil, vaesekesel, ei ole mitte midagi. Ta käib alati ringi hiigelsuurte pluuside ja kampsunitega, et oma mittemidagit varjata.

Poistel on jälle jäme hääl, karvakasv ja musklid, mis annavad neile meheväärtuse. Mikaelil on kare bassihääl ja jäme kael. Arne ja Joakim on ka üsna turjakaks muutunud. Teised, nagu Ville ja Erik, on jälle pikkuses visanud. Sven-Allan on aga ikka endiselt lapse moodi. Tark Sven-Allan, kes ei tarvitsegi õppida, sest tarkus jääb temale nagu iseenesest pähe. Teised peavad selle pärast kurja vaeva nägema ja mõnikord ei aita seegi. See on ebaõiglane.

Aga nii see on. Elu, tähendab. Ühel on suured rinnad, teisel väikesed, ühel sirge ja peenike nina, teisel jämeda otsaga kartul. Ühel on tugev kael ja jäme hääl, teine on nii rohkem vihmaussi moodi. Ühel jääb kõik nagu õhust pähe, teine tuubib ja tuubib, aga kolu on nagu suur vaakum. See on ebaõiglane! Ebademokraatlik! Inimõigustevastane!

Õpetaja Pudel, kelle nimi on Andersson, vaatab ohates üle 8b klassi. Pudeliks kutsutakse teda ta pika kaela ja kitsaste liugjate õlgade pärast. Õpetaja vastu on elu nimelt niisama ebaõiglane kui kõikide teiste vastu. Õpetaja Pudeli puhul ka peale selle veel irooniline, sest Pudel ei tarvita kunagi pudelit. Ta on täiskarsklane.

Ka kõikidel teistel õpetajatel on hüüdnimed. Kersman on Kärts, Brage on Praks ja Lindeberg on Kollane Hirm. Joonistusõpetaja Petterssoni hüütakse väga tabavalt Närvid-Läbi ja muusikaõpetaja Elisa Linderit kutsutakse Für Eliseks. Ainult koolijuhatajal ei ole hüüdnime. Ta pärisnimi on Paksman. Nagu mitu korda mainitud, on elu ebaõiglane. Sellega ollakse juba harjunud. Ollakse ka harjunud sellega, et õpetajad saavad vahel kustutuskumme ja muud kraami vastu pead ja et poisid saadavad ringi pornograafilisi ajakirju pingu all. Tüdrukud joonistavad tušipliiatsitega südameid ja nimetähti oma kätele ja saadavad üksteisele salakirju. Mõni uuristab terava riistaga oma nime pingikaanele. Teine loeb ajalooraamatu varjus „Fantoomi” või „Minu elu novelli”. Keegi peale Sven-Allani ei tunne huvi 4,2y vastu. See on tavaline. Sellega ollakse harjunud.

Siis aga juhtub ühel päeval midagi ebaharilikku, millega ei olda harjunud. On hall ja tuuline kevadhommik. Tiina astub välja halli üürimaja välisuksest ja lehvitab automaatselt emale aknal. Ema, kuidas ta jaksab igal hommikul aknal seista ja lehvitada? Männid maja ees mühisevad ja raagus kased pilluvad oksi maha. Tiinal on kooli kiire nagu tavaliselt. Ja ta on unine ja hapus tujus nagu tavaliselt. Täna sattus ta raksu Kallega söögilauas, kuna see lontrus pillas piima tema uuele sinisele seelikule. Alati pidi midagi juhtuma, mis tuju ära rikkus. Kunagi ei lastud tal õnnelik olla.

Tiina astus kiirel sammul läbi pargi tänavanurga suunas, kus nad hommikuti Annaga kohtuvad. Täna on aga tuul vastu, pidurdab ja takistab teda, rebib ta riideid ja ajab juuksed sassi. Nagu püüaks tuul teda iga hinna eest koolist eemale hoida. Korraks tundub Tiinale, nagu kuuleks ta tuule kohinas pahaennustavat või ähvardavat häält. Või ehk hoiatavat? Kas peaks täna midagi erilist juhtuma? Ei, see on kindlasti ainult ettekujutus, otsustab Tiina. Ja seal ees seisabki juba Anna oma uue rohelise palituga. Anna on alati õigel ajal kohal. Tema hoolas sõbranna Anna, kel on raamatud korralikult koolikotis ja mitte toidupoe plastkotiga näpu otsas nagu Tiinal.

Annal on kord ka oma koolikapis ja kodus laual ja raamaturiiulis. Kogu tema tuba on korras nagu nukutuba. Õieti tundub see Tiinale natuke kunstliku ja ebaloomulikuna. Nagu muuseum. Nagu oleks see ainult vaatamiseks ja mitte elamiseks. Niimoodi kohutavalt korras on kogu Anna vanemate villa. Muidugi, neil pole ühtki Kallet, kes oma kambaga kõik asjad välja tirib ja segamini ajab. Ja Anna ema küürib, nühib ja pühib tolmu vist päevad läbi. Nojah, õieti Tiina ei teagi, kas ta päriselt Annaga vahetada tahakski. Tema enda tuba, kus kingad lebavad segamini tolmurullidega voodi all ja kõrged paberite ja raamatute virnad laual ähvardavad põrandale kukkuda, on igal juhul palju kodusem.

„Hei,” ütleb Anna. „Kui pika sa selle ingliskeelse kirjandi kirjutasid?”

„Ingliskeelse … mille?” kohkub Tiina.

„Me pidime ju tänaseks tegema.”

„Isver Jeever!” Alles nüüd tuleb Tiinale meelde, et neil oli tänaseks ülesandeks kirjutada ingliskeelne kirjand lihavõttepühadest. Õpetajatel ei ole üldse fantaasiat. Kui on suvi, tuleb kirjutada suvest, kui on jõulud, peab kirjutama jõuludest ja nüüd saabuvad varsti lihavõtted … Tiinal on see asi täiesti meelest ära läinud. Pealegi ei oska ta midagi lihavõtetest kirjutada, ei inglise ega üheski teises keeles. Talle ei meeldi isegi keedetud munad.

„Ma unustasin ära,” oigab ta. „Ei tea, mis nüüd Praks ütleb?”

Praks on inglise keele õpetaja Roland Brage, punase näo ja paksude kulmudega vanamees, nii neljakümne ümber.

„Ütle, et olid haige,” paneb Anna ette.

Haige, jah loomulikult võis ta eelmisel õhtul haige olla. Võib-olla oligi. Võib-olla on ka täna, kui järele mõtleb. Ja jälle tuleb Tiinale selline imelik ebamäärane paha tunne mingisugusest ootavast varjatud hädaohust sellel eelseisval päeval. Pärast tagantjärele mõeldes hakkas päris kõhe, et ta seda niiviisi ette sai tunda. Ometi oli see kõik alles algus …

Nad rühivad vastutuult kooli poole. Tiina astub aeglaselt ja pikal sammul, kuna Anna, kes on Tiinast tublisti lühem, sibab kiiresti, et kaasa jõuda. Anna õnnetuseks on ta paksud ja töntsakad jalad. Muidu on tal üsna kena välimus lapselikult ümmarguse näoga, roosa näonaha ja paksude meevärvi juustega. Tiina tahaks hea meelega ära vahetada oma pikkuse, oma kartulinina ja rotikarva juuksed Anna omade vastu. Aga muidugi mitte jalgu. Ehk saab opereerida, on ta Annat korduvalt trööstinud.

Kooli hallid müürid tervitavad neid süngelt. Keskmine suur välisuks on hommikuti pärani lahti ja neelab endasse õppimisorje, poisse ja tüdrukuid, suuri ja väikeseid, pikki, lühikesi, pakse ja peenikesi, üksikult, paaris ja trobikondade kaupa. Neid, kes õppetööd ette valmistanud, ja neid, kes ei ole. Mõned neist on selle unustanud, teised lihtsalt ei hooli. Tiina otsustab, et ta oli eelmisel õhtul haige. Mitte kopsupõletikus ega plekilises tüüfuses, aga niisama, süda paha ja peavalu. Võib-olla isegi, et oksendas.

Kooli välisuksest sisse astudes jõuab kohe hiigelsuurde punaka kivipõrandaga eeskotta. Riidenagide ja kapiridade abil on see jaotatud mitmeks väiksemaks lahtriks. Teatavasti on keegi napakas isik Rootsi koolivalitsuses mõelnud välja süsteemi, kus õpilastel peale kuuendat klassi enam ei tohi olla oma pinki ega klassituba. Iga aine tunnid peavad toimuma ainele määratud ruumis. Mõnel ainel on kaks või isegi kolm ruumi. Ja vahel on tunnid ühes kohas ja vahel hoopis teises. Ustel ei seisa ka, mis on kus, vaid ainult „saal 173” või „saal 149”. Siis vahel vahetatakse iga kahe nädala tagant tunniplaani. Rebi endal või juuksed peast! Jookse edasi-tagasi, keel vesti peal, et jõuda tuua järgmise tunni raamatuid alt kapist. Raamatud ja muu vara tuleb nimelt hoida plekk-kapis suures eeskojas sissekäigu juures. Eeskoda ongi nagu mingi pagasi hoiuruum kuskil jaamas. Pikad hallid kappide read väikeste metallist läikivate numbrisiltidega. Kuna koolis on 1300 õpilast, peab vähemalt 1300 kappi olema.

Vahetundide ajal on seal igavene jooksmine. Alati on keegi oma võtme ära kaotanud või logistab vale ukse juures. Tihti on mõne kapi uks lahti murtud või jalaga sisse taotud. See kuulub juba peaaegu normaalse koolielu juurde.

Kui aga Tiina ja Anna sel tuulisel aprillikuu hommikul natuke hingeldades suurest kooliuksest sisse astuvad, märkavad nad kohe, et on juhtunud midagi, mis normaalse koolielu juurde ei kuulu.

8b klassi kapirea juures tungleb suur hulk teiste klasside õpilasi. Uusi uudishimulikke tuleb järjest juurde.

„Mis on juhtunud?” küsitakse.

„Mis on?”

Tiina ja Anna trügivad teiste vahelt läbi oma kappide juurde ja näevad peagi, mis on juhtunud. Kapi nr 455 uksele on maalitud suurte mustade tähtedega:

SA PEAD SUREMA! Selle all must rist.

Tiina tõmbab sügavalt hinge ja tunneb, kuidas keegi või miski oleks nagu külmade sõrmedega ta südame ümbert kinni võtnud ja pigistanud.

„Kelle kapp …?”

Kapp nr 455 on Sven-Allani oma. Sven-Allan ise pole aga veel tulnud. Imelik küll, sest ta tuleb muidu harilikult ikka peaaegu esimesena. Teised ümberringi vahivad rumalate nägudega ja õlgu kehitades Sven-Allani kappi ja teadet selle uksel. Mõni katsub näpuga: värv on kuivanud. Peab olema maalitud juba eelmisel õhtul.

„Ah, mõni loll, kes on tahtnud naljakas olla,” arvab Erik pead raputades. Ta silmad on aga tõsised ja natuke mures nagu teistegi omad. Pealtnäha ei leia keegi, et see temp kuidagi naljakas oleks. Hirmus lapsik õieti. Nagu mõnes kahekümne viie öörises kriminullis või röövliromaanis. Ähvardus: SA PEAD SUREMA! Aga samaaegselt on see natuke kohutav ka. Sest koolielu kirjutamata seaduste kohaselt ei ähvardata kunagi surmaga. Tehakse igasugust muud pätti. Öeldakse, et ma löön su hambad kurku või annan sulle vastu tatti või teen su vaeseomaks. Aga mitte kunagi ei kasutata sõna „surm”. Jah, muidugi, naljaks võib seda teha, kui miski on kohutavalt naljakas, võib naerdes kõhtu kinni hoida ja öelda: „Oo, ma suren!” Aga siis loomulikult keegi ei mõtle seda tõsiselt.

Surm on veel tegelikult peaaegu kõigil väga kaugel. Ajalehtede ja päevauudiste õnnetusteated jäävad teoreetiliseks lugemisharjutuseks, ka siis, kui on kuskil maavärisemisel hukkunud 10 000 inimest. Selles arvus on liiga palju nulle ja nullid on ju kõigest nullid. Ja juhtunu on ju nii hirmus kaugel. Palju hullem oli näiteks lugu toorkord, kui üks mees sai surma siinsamas linnas selle läbi, et talle kukkus pähe jääpurikas. Siis käis paljudel värin läbi südame – see oli nii lähedal. See oleks võinud juhtuda minuga … Kord möödunud aastal jäi üks tüdruk siit Valberga koolist koju minnes auto alla ja sai surma. See oli keegi väike hall tüdruk kuskilt nooremast klassist ja enamik kooli õpilastest ei teadnud üldse, kes ta oli olnud. Aga kui teada saadi, et oli surnud ja lipp lehvis kooliõuel pooles vardas, siis nutsid nii paljudki. Ja mõnel oli süda paha. Surm oli tulnud liiga lähedale.

„Jõle mage!” lisab Mikael ja näpib plaastrit oma vasakul põsel. Arvatavasti katab see mõnd järjekordset vihast ja veel vihasemaks pigistatud vinni.

„Ah, tule lähme ära!” kutsub Anna Tiinat.

Jah, see on tõesti mage nali. Isik, kes need sõnad sinna kapile maalis, ei ole kinni pidanud nalja reeglitest. Aga kes see oli? Kas keegi nende endi seast? Ja miks? Ja kus on siis õieti Sven-Allan? Kell heliseb ja Sven-Allan ei ole veel ikka tulnud. On ta täna haige? Või …?

Esimene tund on inglise keel ja Praks ootab juba kindlasti, vihast sinine. Ometi seisab veel pool klassi nõutult Sven-Allani kapi ees, kuna teine pool üsna vastumeelselt trepist üles venib. Vahitakse ikka välisukse poole. Äkki on Sven-Allaniga midagi juhtunud …?

Aga seal ta viimaks ometi tuleb! Jumal tänatud, seal ta lõpuks tuleb! Kas oli keegi midagi kartnud?

Sven-Allani lühike kogu ruttab läbi suure eeskoja kappide suunas. Ta on tundi hiljaks jäänud. Ta juuksed on tuulest sassis ja prillid udused, nii et ta ei näegi palju, enne kui jõuab pärale kappide juurde. Ta jääb segaduses seisma, nähes klassikaaslaste uurivaid nägusid. Siis jõuab ta pilk kapiukseni. Ta võpatab nagu ussist nõelatud. SA PEAD SUREMA! Tõesti loll nali.

„Kes on nii teinud?” küsib ta viimaks nõrga häälega.

„Ei tea …”

„Kas sa ise ei tea?” küsib Erik. „Oled äkki kellegagi tülis või?”

Sven-Allan raputab pead.

Nüüd pistavad ka viimased kapi juures olijad jooksu ja tormavad kaks astet korraga trepist üles. Nad on juba peaaegu kümme minutit hiljaks jäänud. Segaste tunnetega jõutakse saali 152. Praks on näost lilla ja osutab kellale.

„You are late,” teadustab ta.

Nagu nad seda ise ei teaks!

„Sit down, look at page 174,” kiirustab Praks.

Kõik istuvad oma kohtadele ja piiluvad veel vargsi Sven-Allani suunas. Poiss on näost kahvatu. Aga seda on ta ju alati. Täna võib-olla natuke rohkem kui harilikult … Vastumeelselt lapatakse leheküljeni 174. „Irregular Verbs … Buy, bought, bought, catch, cought, cought, fight, fought, fought …” Praks puristab sõnu, nii et süljepritsmed lendavad suust. „Sing, sang, sung, spring, sprang, sprung …” Ta otse taob neid klassile pähe. Nii arvatavasti tehaksegi ajupesu. Et keegi lööb sulle vastu pead ja kordab kogu aja samas rütmis: põmm, põmm, põmm, pimm, pamm, pumm, simm, samm, summ … Tunni lõpuks oled siis päris tüma. Tiinal on päris tõeliselt peavalu ja ta ei jaksagi enam mõtelda sõnadele Sven-Allani kapil. Praks ei nõua ka sisse kirjandeid lihavõttepühadest. Arvatavasti on ta need ise unustanud. Keegi muidugi ei niitsata ka. Aga nii ei tohiks õpetaja olla, et enne annab ülesandeks ja siis pärast ei tee väljagi. See on ka kuidagi pettus.

Järgmisel vahetunnil, kui klass alla kappide juurde vajub, on kojamees Kolka-Kolka ametis Sven-Allani kapiukselt värvi kraapimisega. Ta siunab seejuures „sindrinahku”, kes kappe määrivad ja temale lisatööd valmistavad. Aga keda ikka peakski huvitama Kolka-Kolka lisatöö? Peale selle on kiire jälle üles füüsika laboratooriumisse ja lõpuks on see, nagu Mikael ütles, mage nali. Sven-Allanil ei paista ka midagi viga olevat. Ja õieti ei teagi ju, kas kogu see värk ja ähvardus oligi Sven-Allani vastu suunatud. Võib-olla oli kellelgi lihtsalt värvipott käes ja kritseldamise tuju ja juhtus ette ükskõik kelle kapp.

Kui tunnid pärastlõunal lõpevad, on kapiuks nr 455 uuesti ja ühtlaselt helehalliks värvitud. Võib asja ära unustada.

Kooliuksest väljudes piilub Sven-Allan veel nagu kartes ümber koolimaja nurga, enne kui hakkab minema. Ville seisab liikumatult ja vaatab talle üksisilmi järele.

„Mängid telefoniposti või?” müksab Mikael teda minnes. Erik näib veel kedagi ootavat. Marika väljub väärikalt puusi õõtsutades, kuna Eva ja Cilla lõkerdavad, nii et hakkavad läkastama. Kunas Ingrid läheb ja kuhu, seda ei pane keegi tähele. Anna laob raamatud hoolikalt koolikotti ja lukustab kapiukse.

„Tule juba kord!” hõikab Tiina kannatamatult.

Ja nad lähevad ja kõik on jälle nagu tavaliselt, vähemalt peaaegu. Kui on midagi teisiti, siis küll ainult kellegi mõtetes.

SVEN-ALLAN: Ma olen neist üle! Ma olen neist kõigist üle! Neist vaestest rumalatest, kelle kooliülesanded ma lahendan unes ja poole minutiga ja kelle mõttedki ma oskan ära lugeda. Mul on neist kahju.

Muidugi olen ma nendega ja nende rumalustega juba harjunud. Nad on mulle aastate jooksul kogu koolitöö igavaks muutnud, sest õpetajad on ainult nende jaoks. Neile seletatakse ja seletatakse ja korratakse iga päev kõige algelisemat asja tuhat korda ja päevast päeva. Minule visatakse ainult kätte mõni raamat, et eks loe ise edasi, kui ülesannetega valmis oled! Ka ülesanded õpikutes on lihtsad idiootlikud kordamised. Ei midagi uut ega stimuleerivat, mis sunniks iseseisvalt mõtlema ja järeldusi tegema. Ometi olen iseseisev. Olen ise ja sellepärast üksi.

Mul ei ole kunagi olnud tõsist sõpra, kedagi, kellega oleksin samal tasemel. Ma sooviksin väga, et mul oleks selline sõber. Et saaksin temaga rääkida kõigest. Et ta saaks minust aru. Sest nemad seal ei saa minust aru. Ja ma ei oska ka nendega rääkida, isegi siis, kui ma tahan. Vahel ma tõesti tahan ja püüan, aga siis kukub kõik valesti välja. Nagu Villega.

Väiksemana mängisin vahel koos Erikuga. Ma leppisin tema lollide mängudega sellepärast, et tahtsin olla tema sõber. Aga varsti hakkas tema minust eemale hoidma ja meelsamini teiste seltsi otsima. Tema ei tahtnud mind sõbraks. Võttis kaua aega, enne kui seda endale tunnistasin. Aga see oli alles kõige esimene löök ja neid tuli veel. Nimetasin Villet. Arvasin juba vahepeal, et oleme sõbrad. Aga siis tuli see pidu. Kõik oleks olnud hästi, kui ei oleks olnud seda neetud pidu! Ega ma ei tahtnud siis midagi pahasti. Ma ainult ei kannatanud, et tema nendega … Nüüd me ei räägi enam üldse teineteisega.

Algul tundsin Villega midagi ühist vist sellepärast, et ka tema on teistmoodi. Võib-olla sellepärast, et ta on eestlane. See on tegelikult absurdne, sest mina olen ju rootslane. Mulle tundub, et Ville millegipärast isegi toonitab seda oma eesti päritolu, nagu oleks ta uhke selle üle. Ometi on ta siin Rootsis sündinud ja ei ole Eestis käinudki. Kaua ma ei saanud aru sellest imelikust uhkusest ja see isegi ärritas mind. Välismaalane või sisserändaja olla ei ole mingisugune au. Vastupidi. Siin kubiseb igasugu türklastest, assüürlastest, kreeklastest, jugoslaavlastest ja muulastest ja nendele vaadatakse viltu. Mustajuukselised niisugused! Villel ei ole küll mustad juuksed, aga soomlastel ei ole ka ja neid ei sallita niisamuti. Mina olen rootslane, nagu juba nimetasin ja ma ei tahaks olla midagi muud. Mulle oleks aga täiesti loomulik, kui ka Ville ennast rootslaseks peaks. Juba tema vanemad tulid siia lastena. Mis välismaalane ta siis ikka on!

„Sa oled ka rootslane,” ütlesin talle ükskord. Ja teate, mis ta vastas?! „Jah olen, aga ma olen eestlane ka. Ma olen mõlemat. Ma olen rohkem kui sina!” Siis ma ei osanud enam midagi öelda, aga see asi ärritas mind veelgi enam. Tean, et eestlastel on igasugused organisatsioonid ja omavahelised olemised, nagu mingi salaklubi, millest harilikud surelikud ei saa osa võtta. Võib-olla on Villel õigus, et temal on midagi rohkem kui minul.

Igal juhul on palju lollim nii, nagu Tiina teeb. Tiina Karman meie klassis on ka eestlane niisama palju kui Ville. Kord tuli tema ema kooli, et Tiinale midagi ütelda. Ja siis kuulsin, kuidas ta rääkis eesti keelt ja Tiina vastas talle rootsi keeles. See kõlas nii napakalt, et hakkasin naerma. „Kas sa ei oska eesti keelt?” küsisin Tiinalt pärast. „See pole sinu asi!” sisises ta ainult vastu. Muidugi, see ei ole minu asi. Tüdrukud on üldse napakad. Mulle ei meeldi tüdrukud.

Tüdrukud on valelikud ja salakavalad. Nad itsitavad, vaatavad mind oma häbematute uurivate pilkudega, sosistavad, tõstavad kulme, naeravad. Ma tunnen, kuidas veri valgub mulle näkku, ja ma tahaksin kas või maa alla vajuda nende pilkude eest. Ma tean, missugused nad on, tüdrukud, naised. Ma olen lugenud läbi vist kõik seksuaalõpetuse raamatud, mis on olemas, ja tean kõike, mis sellesse ainesse puutub. Ma olen ka vastu tahtmist vaadanud nende alasti kehasid ajakirjades ja kinokuulutustel. Olen sealjuures tundnud vastikust ja hirmu, ehkki pole saanud ka vaatamata jätta. Jah, olen tundnud hirmu, hirmu tuleviku ees. Õieti kardan ka tüdrukuid, mis ajast saadik, seda ma ei tea. Võib-olla sellepärast, et usaldasin kord Ingridit … Nüüd kardan nende kriitilisi pilke, muigeid ja märkusi minu kohta. Ma ei kõlba neile. Olen neist kõigist üle, aga ma ei kõlba neile. Olen „Sven-Allen”, „tossikene”, „prillmadu” ja „professor”. Tean seda. Sellepärast ma ei usalda tüdrukuid.

Mõnikord olen küll unustanud ära, et nad niisugused petlikud on, ja lasknud ennast alt vedada. Seda raskem on siis olnud löök pärast, kui olen pettusest aru saanud. Aga algul ma muidugi ei teadnud.

Ingrid elab meie vastasmajas otse üle tänava. Kuna oleme ühevanused, hakkasime koos lasteaias ja koolis käima. Tulime siis tihti seltsis koju, kuna meil oli ühine tee. Siis oli veel maailmapilt selge ja demokraatlik ja ei olnud vahet poiste ja tüdrukute vahel. Vahe tuli umbes neljandas klassis. Korraga ei kõlvanud enam koos koju minna. Tüdrukud hakkasid saama tüdrukuteks ja poisid poisteks. Õige mitu aastat ei teinud me üksteisest üldse välja. Siis möödunud aastal muutus tüdrukute ja poiste vahekord jälle. Hakati üksteist takseerima ja teatud mõõdupuu järgi hindama. Seda mõõdupuud ei osanud keegi ette välja arvestada, aga tunnen vaistlikult, et sel on midagi tegemist kõige selle inetu ja vastikuga, mis on neis alasti inimestega ajakirjades ja kinokuulutustes. See on vastu mõistust ja inimväärtust. Ja selle järgi ei olegi mul väärtust. Ma ei tea, miks. Ütlesin enne, et mulle ei meeldi tüdrukud. Tegelikult ei ole see päris tõsi. Mina ei meeldi hoopis tüdrukutele.

Ühel hommikul sel talvel juhtusin aga kooli minnes uksest samal ajal välja astuma kui Ingrid oma uksest vastasmajas. Noogutasime kergelt teineteisele, aga hakkasime siiski koos minema. See oli lõpuks kõige loomulikum. Rääkisin tee peal ainult mõned üksikud sõnad. Järgmisel hommikul kordus jälle sama asi. Sattusime jälle tänavale täpselt samaaegselt. Uskusin, et oli puhas juhus. Aga see juhus hakkas korduma ikka järjest ja tihedamini.

Siis ühel hommikul ei hakanud ma minema tavalisel ajal, vaid jäin tuppa kardina varju piiluma. Seisin nii, et mind ei olnud võimalik väljast näha. Ise aga nägin selgesti vastasmaja trepikoda läbi välisukse ruudu. Nägin Ingridi sinist jakki vilksatamas ruudu taga – järgmisel hetkel pidi ta ukse avama ja välja tänavale astuma … Aga ei, ta ei avanud ust ega tulnud välja tänavale. Ootasin ja mu süda põksus ärevusest. Ei, ta ei tulnud! Ta ootas ka … Jätsin oma peidupaiga ja pidin nüüd ruttama, et mitte kooli hiljaks jääda. Tormasin trepist alla ja välisuksest välja. Selsamal silmapilgul tuli ka Ingrid oma uksest …

„Täna läks pagana kiireks,” ütlesin teeseldud ükskõiksusega ega julgenud kohata ta pilku.

Hakkasime kiiresti kooli poole minema ega rääkinud teineteisega rohkem kui harilikult. Aga mu süda otse hüppas mingist mulle seni tundmata salapärasest rõõmust: TA OOTAS MIND! TA OOTAS MIND! TA OOTAS MIND! Kogu päeva pakitses see uus ja imelik rõõm minus, sundis mind tunnis pliiatsit närima, mida ma muidu normaalselt iialgi ei tee, ja vahetunni ajal trepilt alla hüppama, nii et pidin peaaegu jala murdma. Piilusin vahetevahel Ingridi poole. Ta on üks neist tasastest ja tagasihoidlikest tüdrukutest klassis, keda muidu millegipärast tähelegi ei pane. Mina vähemalt polnud kunagi varem mõelnud ta natuke laiale, aga kuidagi tundlikule alumisele huulele ega ta pehmetele juustele, mis kaarduvad just kuklaaugus. Alles siis hakkasin teda vaatama ja pean tunnistama, et hakkasin leidma, et ta on ilus.

Asi läks ikka hullemaks ja hullemaks. Tähendab, väliselt ei juhtunud küll midagi erilist, aga minus endas, minu sees. Tagantjärele leian, et see oli nagu haigus ja et oli hea, et üle läks. Olin juba muutumas niisuguseks armunud lolliks, kelle üle tehakse nalja komöödiates (õieti peaks neid küll kutsuma tragikomöödiateks!). Nojah, igal juhul see ei kestnud kaua, sest varsti sain tõele jälile. Kuidas olin üldse võinud arvata, et Ingrid oleks teistmoodi kui teised tüdrukud? Muidugi, tunnistan, et see tegi haiget. Jäin peaaegu päriselt haigeks. Ma ei teagi, kas olin haigem enne või pärast.

Ma ei salli tüdrukuid! Ma ei salli neid! Tähendab, nemad ei salli mind … Nagu poisidki, nagu Ville, nagu kõik … Mul hakkab korraga külm, nii et värisen.

„Sven-Allan!” hõikab ema läbi ukse.

„Jaa,” vastan kuulekalt.

„Tule nüüd ometi! Me ootame.”

„Ma tulen kohe …”

Kuulen kõnesuminat ja kohvitasside klirinat elutoast. Kuulen onu Augusti põrisevat naeru ja tädi Agda heledat kiunuvat häält. Nad ootavad mind. Nad istuvad meie tumepunasel sametsohval ja nahktugitoolides. Onu August oma tohutu suure kõhuga, tädi Agda oma lottidega lõua all ja direktor Elmdahl oma haisva sigari ja prouaga, kellel ripub kuldkette ja rõngaid kõrvades ja kaelas ja ümber käte. Imestan, et tal veel rõngast ninas ei ole. Nad istuvad ja ootavad mind. Aga ega nemadki ei oota mind minu enese pärast, vaid ainult sellepärast, et saaks hakata torti sööma. Täna on nimelt minu sünnipäev. Nad on minu külalised, kutsutud isa ja ema poolt. „Sven-Allanile ei meeldi omavanused,” ütleb isa uhkusega. „Nad ei ole üldse tema tasemel.” „Praeguse aja noored on nii rumalad. Sven-Allan ei salli neid.” Rumalad … Sven-Allan ei käi läbi … Sven-Allanile ei meeldi … Ei salli neid …

Ajan pintsaku selga ja püüan kammiga juukseid siluda, aga korraga hakkab mul paha. Nägu peeglis vajub mu silme ees laiali ja muutub ähmaseks valgeks laiguks ilma näojoonteta. Ei meeldi … Ei salli … See ei ole tõsi. Ma tahaksin … Tahaksin isegi väga … Korraga tuleb mul tuju karjuda, karjuda neile otse näkku, neile seal sametsohval ja nahktugitoolides. Ütelda neile tõtt.

„Sven-Allan!”

Püüan end koguda. Püüan end taltsutada. Aga mu käed värisevad ja pea käib ringi.

„Tulen, tulen …”

Tuigerdan ukse poole ja pean uksepiidast kinni hoidma. Kõik tundub nagu unes või udu sees. Ei ole tõsi, et mina ei salli. Nemad ei salli …

Avan ukse. Seal nad istuvad, mu külalised, kes ei taha muud kui hakata torti õgima. Tort on kaetud vahukoorega ja kollase kreemiga ja üle riputatud šokolaadilaastudega, magusalt lääge, keskel roosa martsipanist roos. Näen seda selgelt, kuna kõik muu mu ümber on ainult ähmased heledad ja tumedad laigud. Kellegi must pintsak ja kellegi teise käreroheline kleit. „Kuidas koolis läheb?” Tunnen vänget sigarisuitsu haisu ja otse uimastavalt lääget lõhnaõli lõhna. Kuulen tädi Agda vatravat häält ja hõbelusikate heledat tilinat alustassidel.