Lääne-India valgus. Sari «Orpheuse Raamatukogu»
Описание книги
USA Neitsisaarte episkopaalkiriku ülemdiakon Henry St. Clair Whitehead (1882–1932) on M. R. Jamesi ja H. P. Lovecrafti kõrval üks tähtsamaid 20. sajandi alguse õuduskirjanikke. Just tema lisas žanri kaanonisse Kariibi mere saarte lummava ja nõidusliku miljöö, Aafrikast neegerorjadega kaasa toodud Guinea Suure Mao kultuse voodoo, zombid jmt. Õuduskirjanduse spetsialist Silver Sära on nende kaante vahele välja valinud kümme Whiteheadi kõige eriskummalisemat ning õõvatekitavamat jutustust ja lühijuttu, milles kohtame tillukesi saatanlikke olendeid-inimkasvajaid, mustanahaliste kummalisi usutalitusi ja -kombeid, vanale meremaalile vangistatud piinlevat piraati, neegernõia käest kohutava needuse kaela saavat orjalaeva kaptenit, aga näiteks ka Uus-Inglismaa täiesti lovecraftilikus kolkakülas lapsi röövivaid guule. Whiteheadi mõju moodsale õudusele on raske üle hinnata, kuid erinevalt nii paljudest jäljendustest ja töötlustest, kirjeldas ta Kariibi mere saarte folkloori ja voodoo-praktikaid, mida oli põhjalikult tundma õppinud, suure respekti ja mõistmisega, justkui oleks see midagi, mis võib päriseltki tema kristliku maailma kõrval eksisteerida. Kirjaniku tekstides just nii ongi: Lääne-India saarte koloniaalkultuuri, härrastemajade ja kirikute anglikaani, katoliku ja luterliku maailma kõrval eksisteerib nende saarte põlismetsades ja džunglite südames hoopis teistsugune, Lääne-Aafrikast pärit kultuur ja religioon oma õõvastavate ja jõledate kommetega, millest valgel mehel oleks targem eemale hoida. Üks on igatahes kindel – Henry S. Whiteheadist osavamat miljöömeistrit ning autentse Lääne-India atmosfääri edasiandjat on võimatu leida.
Отрывок из книги
Esmakordselt nägin ma Fabriciust, puumeest, kohe esimesel nädalal Santa Cruzi saarel, üsna varsti pärast seda, kui Ühendriigid olid Taani Lääne-India ära ostnud ja nimetanud uue koloonia ametlikult Ühendriikide Neitsisaarteks.
Mu laev jõudis läänekaldale Frederikstedi sadamasse hämaruse hakul ja ma nägin esimest korda valge liivaranna ning selle keskel asuva võluva väikese linna kohale tõusnud poolkuud. Keset reidile ankrusse seadmise askeldusi ronis üle reelingu sirge rühiga säravvalges drellkangast vormis härrasmees, kes tuli minu juurde, kummardas nõnda, nagu kummardatakse kuningate ees, ja ütles: «Mul on au teid tervitada Santa Cruzil, härra Canevin. Mina olen direktor Despard Politseidepartemangust. Politseipaat on teie käsutuses, kui olete valmis kaldale minema. Kas ma võin võtta teie kohvrid?»
.....
Olin kohalike kohta palju lugenud ning leidnud midagi ka «puumehe» kummalisse juhtumisse puutuvat. Seetõttu mõistsin ma Silvio Fabriciuse staatust selles veidras mustanahaliste kogukonnas, seda, miks ta oli puule «pühendatud» ja mis olid selle võõristust tekitava ohverduse sügavamad põhjused.
Selles mu vanaonu vana farmi juures elava käputäie peaaegu puhtavereliste dahomeelastest külaelanike seas oli toimunud ühe tavandi taassünd, mis on tõenäoliselt sama pika ajalooga kui Aafrika tsivilisatsioon ise. Sest aafriklasel on tsivilisatsioon. Kui ta elab valgete seas, on ta – nagu vältimatult olema peabki – meeletult halvemas seisus võrreldes valgete «kultuuridega». Tema probleemid kodumaal on hoopis teistsugused, tohutult erinevad valge inimese omadest. Kogu aafriklaste ajalugu Euroopa päritolu inimeste seas on vähem või rohkem õnnestunud kohandumise ajalugu. Aga viige keskmine Ameerika ärimees «tsiviliseerimata» Aafrika südamesse, näiteks Libeeria sisemaale, ja mida ta seal teeb, kuidas hakkama saab? Vastus on lihtne. Ta hukkub seal armetult, seistes vastakuti kottpimeda džungliöö, mürgiste roomajate ning putukatega, metsloomade rünnakutega, põhiprobleemiga, kuidas süüa saada ja end soojendada, sest isegi see viimane on Aafrika probleem. Ma tean. Ma olen käinud safaritel Ugandas, Briti Ida-Aafrikas, Somaalias. Ma räägin enda kogemustest.
.....