Palli mängiva kassi maja

Оглавление

Honoré de Balzac. Palli mängiva kassi maja

PALLI MÄNGIVA KASSI MAJA

Отрывок из книги

Keset Saint-Denis’ tänavat, peaaegu Petit-Lioni tänava nurgal, seisis alles hiljuti üks neid haruldasi maju, mis aitavad ajaloolastel analoogia põhjal taastada muistset Pariisi. Selle vana pesa varisemisohtlikud müürid olid otsekui hieroglüüfidega kirjatud. Millist teist nime oleks uudishimulik lonkija võinudki anda tähtedele X ja V, mille moodustasid fassaadil risti ja nurgeti asetatud palgid, tekitades krohvis väikesi paralleelseid pragusid? Nähtavasti kõige kergemagi sõiduki möödumisel võnkus iga selline palk oma tapiaugus. Kõigiti auväärset hoonet kroonis kolmnurkne katus, mille sarnast Pariisis varsti enam ei näe. See katus, mille Pariisi tujukas ilmastik oli kaardu kiskunud, ulatus mõni kolm jalga tänava kohale välja, osalt selleks, et kaitsta ukseläve vihma eest, osalt et varjata pööningut ja selle luuki. Pööningukorrus oli ehitatud laudadest, mis tahvelkivide taoliselt olid üksteisele naelutatud, arvatavasti selleks, et habrast hoonet mitte koormata. Ühel vihmasel märtsikuu hommikul seisis üks hoolikalt mantlisse mähitud noormees väikese poe etteulatuva katuse all otse vana maja vastas, mida ta muinasteadlase vaimustusega silmitses. Tõepoolest, see kuueteistkümnenda sajandi kodanluse mälestis seadis vaatleja nii mõnegi probleemi ette. Igal korrusel oli oma iseärasus: esimesel – neli kitsast kõrget akent, mis asusid lähestikku ja mille alumistel osadel olid klaasi asemel puutahvlid, et saavutada kaupluses seda poolhämarust, mille kavala abiga osav kaupmees annab kangastele just sellise värvivarjundi, millist ostjad soovivad. Noormees näis olevat täis halvakspanu maja olulisema osa vastu, ta silmad ei peatunud sellel üldse. Teise korruse aknad, mille ülestõstetud žalusiid võimaldasid näha suuri böömi klaasist ruute ja nende taga väikesi tumekollaseid musliinkardinaid, ei huvitanud noormeest põrmugi rohkem. Kogu ta tähelepanu oli pööratud kolmandale korrusele, tagasihoidlikele akendele, mille jämedalt töödeldud puuraamid oleksid väärinud nende paigutamist rakenduskunsti- ja käsitöömuusemi selleks, et näidata prantsuse tisleritöö esimesi saavutusi. Nende akende väheldased ruudud olid nii rohekast klaasist, et ilma suurepärase nägemiseta poleks noormees üldse suutnud eraldada siniseruudulisi linaseid kardinaid, mis selle korteri saladusi labaste pilkude eest varjasid. Ajuti, tundes igavust tulemusteta vaatlemisest või surmavaikusest, mis valitses majas ja isegi kagu selles linnaosas, libistas vaatleja pilgu hoone alumisele osale. Tahtmatu naeratus ilmus ta huultele, kui ta jällegi nägi kauplust, kus tõepoolest hakkasid silma kaunis naljakad asjad. Üks tohutu rõhtpalk, toetudes neljale sambale, mis näisid tolle kõduneva maja raskuse all nõtkuvat, oli värskenduseks saanud nii arvukalt mitmesuguseid värvikihte, nagu mõne vana hertsoginna põsed on saanud ruuži. Selle laia nägusasti nikerdatud talapalgi keskkohas oli vanaaegne pilt, mis kujutas palli mängivat kassi. See maal tekitaski noormehes lõbusa tuju. Peab igatahes mainima, et kõige teravmeelsem kaasaegne kunstnik poleks suutnud välja mõelda naljakamat karikatuuri. Kass, kes seisis tagumistel jalgadel, hoidis esimese käpaga enesesuurust reketit, valmistudes sellega tagasi lööma tohutut palli, mille talle oli visanud tikitud kuues aadlik. Joonistus, värvid, lisandid see kõik pani tahtmatult uskuma, et kunstnik oli tahtnud narrida nii kaupmeest kui möödakäijaid. Aeg, muutes seda naiivset pilti, oli ta teinud veelgi grotesksemaks mõnede ebatäpsuste tõttu, mis kahtlemata häirisid asjalikke vaatlejaid. Nii oli kassi täpiline saba kujutatud sellisena, et seda võis pidada mõneks mängu pealtvaatajaks, – nähtavasti olid meie esivanemate kasside sabad väga jämedad, pikad ja kohevad. Pildist paremal, taevassinisel taustal, mis halvasti maskeeris pehastanud puud, võisid möödakäijad lugeda: Guillaume, vasakul härra Chevreli järeltulija. Päike ja vihm olid hävitanud suurema osa kullatisest, mida kitsilt oli pandud selle sildi kirjale, kus U ja V vastastikku asendasid teineteist vastavalt meie vanaaegse ortograafia reeglitele. Et alla suruda nende uhkust, kes arvavad, et maailm läheb iga päevaga üha teravmeelsemaks ja et moodne šarlatanism ületab kõik, on siinkohal sünnis märkida, et need sildid, mille mõte näib kummalisena nii mõnelegi Pariisi suurkaupmehele, olid vaid surnud reproduktsioonid neist elavaist piltidest, mille abil meie humoorikad esiisad meelitasid oma kauplustesse ostjaid. Nii olid «ketrav emis», «roheline ahv» jne. puuri asetatud loomad, kelle osavus äratas möödujate imestust ja kelle dressuur andis tunnistust viieteistkümnenda sajandi kaupmeeste kannatlikkusest. Selletaolised imeloomad rikastasid õnnelikke omanikke palju kiiremini kui säärased sildid nagu «Helde Saatus», «Ausus», «Jumala Arm» ja «Ristija Johannese Pea Maharaiumine», milliseid veel praegugi võib näha Saint-Denis’ tänavas. Ent kindlasti mitte kassi imetlemiseks ei olnud too tundmatu noormees siia peatama jäänud – oleks piisanud ainsast tähelepanelikust pilgust, et looma kuju mällu suruda. Kuid noormehelgi olid oma iseärasused. Ta antiikse tooga taoliselt volditud mantli alt paistsid elegantsed jalatsid, mis seda enam torkasid silma Pariisi porisel tänaval, et noormees kandis valgeid siidsukki, mis ta kärsituse tõttu olid kaetud mudapritsmetega. Tundmatu tuli kahtlemata mõnelt pulmapeolt või ballilt, sest juba sel varajasel hommikutunnil kandis ta valgeid kindaid ja ta süsimustad lahtikeerdunud lokid, mis langesid õlgadele, kõnelesid soengust à la Caracalla mille Davidi koolkond ja vaimustus kreeka ning rooma vormide vastu olid käesoleva sajandi esimestel aastatel moodi viinud.

Hoolimata mürast, mida tekitasid mõned hilinenud aedviljamüüjad, kes galopis kihutasid peaturu suunas, valitses sel tavaliselt rahutul tänaval suur vaikus, mille võlu tunnevad vaid need, kes on ekselnud tühjaks jäänud Pariisis neil tundidel, kus hetkeks vaibunud müra ärkab uuesti ja kostab kaugele nagu võimas merekohin. See kummaline noormees huvitas kaupmehi «Palli Mängiva Kassi» kaubamajast just samal määral, kui palli mängiv kass ise huvitas noormeest. Tundmatu pimestavalt valge kaelaside tegi ta tusase näo veelgi kahvatumaks, kui see tõeliselt oli. Mustade silmade kord sünge, kord sädelev pilk oli kooskõlas näo eriskummaliste piirjoontega ja laia ning loogelise suuga, mis naeratades pisut kõverdus. Ägedast pahameelest kortsutatud otsmik peitis enda taga midagi saatuslikku. Eks ole ju otsmik see, mis inimeses on kõige prohvetlikum! Kui noormehe otsmikul väljendus äge meeleliigutus, põhjustasid seal moodustuvad kortsud tõelist hirmu oma tekkimise ägedusega; kui aga see kergesti erutuv inimene jälle rahunes, sai ta oma sädeleva võlu tagasi, ja ütlemata veetlev oli siis ta nägu, kus rõõm, valu, armastus, viha ja põlgus puhkesid nii nakatavalt, et see haaras ka kõige külmemat inimest. Tundmatu noormees oli hetkel nii tusane, et ta ei märganudki, kuidas äkki avati pööninguluuk ja nähtavale ilmus kolm ümarikku valkjasroosakat nägu, mis olid niisama tavalised, nagu on kaubandusjumalanna näod mitmesugustel monumentidel. Need kolm nägu pööninguluugi raamistuses meenutasid punnpõskseid inglikesi, kes hõljuvad pilvedel oma igavese isa ümber. Poesellid ahmisid tänavaõhku sellise aplusega, et kohe võis taibata, kui kuum ja lämmatav oli õhk nende pööningukambris. Märganud kummalist valvurit, eemaldus pealtnäha kõige lõbusam poesell ja tuli varsti tagasi, hoides käes instrumenti, mille paindumatu metall alles üsna hiljuti oli asendatud pehme nahaga; siis tegid kõik kavala näo, hakkasid vahtima all konutajat ja piserdasid teda peenikese valge uduvihmaga, mille lõhn näitas, et kõigi kolme lõuad olid hiljuti puhtaks raseeritud. Põgenenud oma pööningukambri tagumisse ossa ja tõusnud kikivarvule, et oma ohvri viha üle rõõmu tunda, lakkasid poesellid naermast, nähes muretut halvakspanu, millega tundmatu noormees oma mantlit raputas, ja sügavat põlgust, mis ta näol väljendus, kui ta oma pilgu tühjale luugile tõstis. Samal hetkel tuli nähtavale valge õrn käeke, mis tõstis üles kolmanda korruse kohmaka lükandakna alumise osa, toestades selle lükkeuurdes erilise pööraga, mis sageli, selle asemel et rasket ruutu üleval hoida, laseb ta äkki alla kukkuda. Nüüd sai noormees tasu oma pika ootamise eest. Noore neiu nägu, värske nagu veterüpes puhkenud valge õiekarikas, ilmus nähtavale, kroonitud öötanu muljutud musliinrüüžist, mis andis sellele peakesele imekena süütu ilme. Neiu kael ja õlad, ehkki kaetud pruuni salliga, kerkisid siiski esile ta unest veel rammetute liigutuste puhul. Ei mingi ebaloomulikkus moonutanud seda süütut nägu ega neid rahulikke silmi, mis juba ammu olid saanud surematuks Raffaeli ülevate teoste kaudu: see siin oli sama neitsilik graatsia, sama madonnalik rahulikkus, mis on saanud üldtuntuks. Noore neiu värske nägu, kus äsjane uni oli veel rohkem esile tõstnud elu ülevoolavuse, moodustas võluva kontrasti vana massiivse aknaga, selle kohmakate piirjoonte ja musta aluslauaga. Otsekui lill, mis pole hommikul oma öökülmast kokkutõmbunud õielehti veel lahti löönud, nii oli ka noor neiu veel osalt unekütkes, laskis oma sinistel silmadel ekselda naabermajade katustel ja vaatles taevast: siis suunas ta nagu harjumusest pilgu alla poolhämarale tänavale, kus otsemaid kohtas oma jumaldaja pilku: neiu koketsus sai kindlasti hoobi, kuna teda oli nähtud ööriietuses; ta tõmbus kiiresti tagasi, kulunud pöör klõpsatas ja aken vajus suure kiirusega alla – ega asjata ole sellele esivanemate leiutisele meie päevil antud nii halvustav nimetus. Nägemus haihtus. Noormehele tundus, et hiilgav koidutäht oli äkki pilve taha kadunud.

.....

Guillaume’il oli kaks tütart. Vanem, preili Virginie, oli ema täielik koopia. Proua Guillaume, isand Chevreli tütar, istus nii sirgelt oma kassalaua taga, et nii mõnigi kord juhtus ta kuulma, kuidas naljahambad vedasid kihla: kas ta on vardasse pistetud või mitte. Kogu ta kõhn ja pikk nägu kõneles liialdatud usklikkusest. Proua Guillaume, kel polnud graatsiat ega meeldivaid kombeid, kaunistas oma peaaegu kuuekümneaastast pead tanuga, mille kuju ta kunagi ei muutnud ja mis nagu leskedel oli kaunistatud rippuvate lintidega. Kogu ümbruskond kutsus teda nunnakloostri eeskujul õeks-väravavahiks. Ta kõne oli napisõnaline ja liigutused meenutasid signaliseerimist. Ta silmad olid heledad nagu kassil ja näisid vihkavat kogu maailma, sellepärast et ta oli inetu. Preili Virginie, kasvanud nagu ta nooremgi õde ema despootliku valitsuse all, oli juba kahekümne kaheksa aastane. Noorus pehmendas rohmakust, mis mõnikord andis talle sarnasuse emaga, ent ema karm kasvatus oli teda varustanud kahe väga hea omadusega, mis kõik muu üles kaalusid: ta oli tasane ja kannatlik. Preili Augustine, vaevalt kaheksateistkümne aastane, ei sarnanenud ei isa ega emaga. Ta oli üks neid tütreid, kel puudub igasugune füüsiline side oma vanematega ja kes sunnivad uskuma tarka vanasõna: «Lapsed annab jumal.» Augustine oli väheldast kasvu või, õigemini öeldes, üliarmas lapsuke, täis võlu ja süütust. Sellele armsale olevusele võis seltskonnainimene ette heita vaid arglikkust liigutustes või mõningal määral kohmakat käitumist ja vahel ka liigset häbelikkust. Ta kinnisest ja liikumatust näost õhkus põgusat kurbust, mis valdab kõiki noori neide, kes on liiga nõrgad, et julgeda ema keelust üle astuda. Kandes alati tagasihoidlikku riietust, ei saanud mõlemad õed teisiti rahuldada oma sünnipärast naiselikku edevust kui ainult luksusliku puhtuse kaudu, mis neile oivaliselt sobis ja oli kooskõlas läikivate lettide ning riiulitega, kus vana teener ei sallinud ühtki tolmukübet, ja kogu selle vanaaegse lihtsusega, mis neid ümbritses. Kuna Virginie ja Augustine’i eluviis sundis neid otsima õnneraasukesi püsivast tööst, siis ei olnud nad seni millegagi pahandanud oma ema, kes salaja rõõmustas tütarde eeskujuliku iseloomu üle. Kerge on kujutleda selle kasvatuse tulemusi, mille said Virginie ja Augustine. Neid valmistati ette kauplemisele, harjutati kuulama igavaid ärilisi kalkulatsioone ja kaalutlusi, neile õpetati ainult grammatikat, raamatupidamist, veidi pühakirja ja Prantsusmaa ajalugu Le Ragois’ järgi, nad tohtisid lugeda ainult neid raamatuid, mida ema lubas, ja seepärast ei olnud neil kuigi ulatuslikku mõttelendu; nad oskasid aga eeskujulikult juhtida majapidamist, tundsid asjade väärtust, teadsid, milliste raskustega on seotud raha kokkukuhjamine, nad olid kokkuhoidlikud ja tundsid suurt austust kaupmehelike omaduste vastu. Ehkki nende isa oli rikas, oskasid nad mitte ainult hästi brodeerida, vaid ka nõeluda; nende ema kõneles sageli sellest, et nad peavad õppima keetma – kuidas muidu oskaksid nad lõunasööki tellida või köögitüdrukuga asjatundlikult tõrelda. Kuna neiud ei tundnud ilmalikke lõbusid ja nägid, kui eeskujulikult kulgeb nende vanemate elu, ei eksinud Virginie ja Augustine’i pilk peaaegu kunagi kaugemale vanast isamajast, mis nende emale oli terveks maailmaks. Pidulikud koosviibimised, mis toimusid perekondlike tähtpäevade puhul, olid neidudele ainsaiks ning kauaoodatud maisteks rõõmudeks. Kui teisel korrusel asuvasse suurde salongi pidid ilmuma proua Roguin, sündinud Chevrel, kes oli viisteist aastat noorem kui ta lelletütar ja kandis briljante, edasi noor Rabourdin, osakonnaülema abi rahandusministeeriumis, härra César Birotteau, rikas lõhnaõlikaupmees, ja ta naine, keda kutsuti proua Césariks, härra Camusot, kõige rikkam siidikaupmees Bourdonnais’ tänavast, ja ta äi härra Cardot, lõpuks kaks-kolm vana pankurit ja nende laitmatut naist, siis tõi lauahõbeda, saksi portselani, küünalde ja kristalli väljaotsimine ning puhastamine suurt vaheldust kolme naise monotoonsesse ellu; nad jooksid edasi-tagasi ja askeldasid nii innukalt nagu nunnad, kes valmistuvad piiskoppi vastu võtma. Hiljem, õhtul, kui nad kõik kolm olid väsinud kuivatamisest, nühkimisest ja piduasjade ärapanemisest ja kui siis tütred abistasid ema lahtiriietumisel, lausus proua Guillaume:

«Lapsed, täna ei ole me midagi teinud!»

.....