Valge vannikohvik

Оглавление

Ignar Fjuk. Valge vannikohvik

Ignar Fjuk. Valge vannikohvik

ALUSTUSEKS

PROLOOG

Esimene osa. KAKS PRESIDENTI. I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

Teine osa. KIRGASTUMINE. XIII

XIV

XV

XVI

XVII

XVIII

XIX

Kolmas osa. MAARITSA JA FAUR. XX

XXI

XXII

XXIII

XXIV

XXV

XXVI

XXVII

Neljas osa. VALGE VANNIKOHVIK. XXVIII

XXIX

XXX

XXXI

XXXII

XXXIII

XXXIV

XXXV

XXXVI

XXXVII

Viies osa. URHO-URHO JA ÕNNELIK MIRT. XXXVIII

IXL

XL

XLI

XLII

XLIII

EPILOOG

CODA

Отрывок из книги

Enne kui süüvida järgnevaisse tekstikatkeisse, oleks mõistlik omada mõningast eelvaadet või legendi, mis aitaks kirjapandut – sedavõrd erinevate aegade ja karakterite mosaiiki, mis meile siit vastu hakkab vaatama – üldse mõista. Ometi ei pea ma taolise kirjelduse lisamist võimalikuks. Puudub ju mul endalgi kindlus, et kõike ettetulevat mõista, seletada ja seejärel ka uskuda. Pigem jätaksin lugeja omapäi ja kutsuksin ta kohe pikemale retkele, lootes samas, et ta mulle minu sedasorti salatsemise andestab. Küll lisaksin ääremärkuse korras mõne fakti või selgituse, mis mu tulevast süüd ja sellega kaasnevat süütunnet leevendaks.

Eelkõige kinnitan, et mis puutub Fauri ja Maaritsa identiteedi salastatusse ja vaikimisvandesse, mille ma neile kirjutamisele asumisel andsin, siis kehtib see ka edaspidi. Seetõttu ei saa ma nendega seonduvat, lisaks raamatusse kirja pandule, rohkem avada. Samas ei saa ma ka varjata, et mida aeg edasi, seda enam on nende seotus, et mitte öelda äärmuslikkuseni küündiv samasus, omandanud minu jaoks märgilise tähenduse.

.....

„Mõistagi võttis koosoleku juhataja nüüd juhtimise enda kätte. „Rääkige, Gunnar Gustavovitš, rääkige!” julgustas ta. „Mida te õigupoolest suudate?”

„Esmalt tänan toetuse eest!” põristas Gulliver, kes oli pulti astudes otsekui ümber sündinud, tema kärisev kurguhääl vallutas hetkega kogu ruumi. Polnud kahtlust, et just tänu oma häälele, mille iseäralikes tämbrites ja registrites domineeris sõnulseletamatu enesekindlus ja üleolek, oli ta üldse midagi saavutanud. Mistõttu isegi need, kes teda ei imetlenud – enamgi veel, kes teda lausa põlgasid –, jäid teda ammulisui kuulama. „Esmalt tänan toetuse eest,” kordas ta. „Eriti tänan muidugi koosoleku juhatajat, kelle isetus keelekasutuses, kui ta minu poole pöördub, on midagi, mis lubab mul end tõesti erilisena tunda. Ja kui küsite, millisena, vastan otse: paremana! Teist kõigist paremana! Eriti vaimustab mind, kui veenvalt ta kasutab minu ees- ja isanime, jäädes ise tagasihoidlikult vaid koosoleku juhatajaks. Ent erilisena ei tunne ma end mitte üksnes juhatajapoolse alandlikkuse ja heasoovlikkuse tõttu. Erilisena tunnen ma end veel seetõttu, et olen kuritarvitanud ja kavatsen ka edaspidi kuritarvitada teie usaldust. Nii et võtke teatavaks – ma olengi nuhk, päris nuhk! Ja ma nuhin rõõmuga! Niisiis ma küsingi teilt: kas ei peaks ma teie peale lihtsalt suures kaares ja kõrvulukustava lirtsatusega sülitama? – Kuid ma ei tee seda! Enam ei tee!”

.....