Читать книгу Parem kui elu - Ilmar Taska - Страница 1

Ma istun oma kabinetis ja mind painab mõte, et enamik tänaseid telefonikõnesid on olnud mõttetud. Hoian pead käte vahel ja surun kergelt meelekohti. Olen suhelnud telefonitsi umbes kolmekümne inimesega ja jätnud paarkümmend teadet. Vastamist ootavate kõnede nimestik lebab mu ees laual. Olen end kokku võttes püüdnud inimesi innustada, tõestanud tõestamatut, lubanud lubamatut. Olen päev otsa pingutanud, millegi eest võidelnud. Mind valdab meeldiv rammestus. Mul on nüüd õigus sulgeda kontoriuks, et jätkata tööd Hollywoodi õhtuses hämaruses, lõpututes variatsioonides – kinnistel läbivaatustel, esilinastuste vastuvõttudel, restoranides, kokteilibaarides, klubides, kellegi kodusel peol. Juuakse palju kohvi ja kõike muud. Töö ei lõpe. Seda võib teha ööpäev läbi. Hollywood ei maga kunagi.

Sisenen klubisse Helena’s. See on Temple Streeti lõpus, all-linna halvas rajoonis olev kinnine klubi, millest sai 1980-ndate lõpus üks Hollywoodi lemmikuid. Klubi omanik on Jack Nicholsoni ja Marlon Brando sõbratar Helena, kes mängis kunagi filmides kõrvalrolle. On imelik näha kalleid autosid pargituna taraga piiratud suurele parkimisplatsile klubi ees. Teisel pool aeda vedelevad mõlkis low-rider’id ja muidu paremaid päevi näinud sõidukid. Klubi on värskelt remonditud, viimase moe järgi sisustatud ning uksest sisenedes leian end äkki rikaste ja ilusate maailmast. Baarileti ääres hakkab mulle kõigepealt silma pikk sale Iman. Ta seisab näoga tulijate poole, liikuvatel huultel koketeeriv naeratus. Ta liigutab alati suud ka moesõude ajal laval kõndides. Mulle meenub aeg, kui töötasin monteerijana New Yorgis Video Fashionis. Ta äratas mu tähelepanu Versace ja Calvin Kleini sõudes esinedes, sest liigutas oma suud, justkui räägiks kellegi nähtamatuga. Selles oli midagi meelast, siivutut ja väljakutsuvat. Telesaate jaoks moesõu materjali monteerides mõtlesin, kas jätta sisse ka tema otseplaanis võtteid. Liikuv nägu tõmbas tähelepanu kleitidelt eemale. Ometi oli ta moesõudel üks nõutumaid ja paremini makstud modelle.

Imanist möödudes naeratan talle. Ta vastab naeratusega. Kas talle meeldivad blondid või punapäised mehed? Iman pole veel David Bowiega abiellunud, ei ole veel heitnud ankrusse Kariibi meres asuval Mystici saarel, Bowie imelises häärberis. Me vahetame paar lauset. Imaniga vastamisi seistes torkab mulle silma ta paksukihiline meik. Mida ta püüab sellega varjata?

Liigun piki baariletti, pean leidma Janeti ja Justini. Janet on Ameerika hiinlanna, kes töötab Universali stuudios. Tema boyfriend Justin on pärit idarannikult, kuid räägib inglispäraselt, rõhutades nii oma inglise haridust. Siin ei maksa see kuigi palju, kuid ometi on ameeriklastel mingi salajane aukartus Inglismaa krooni ees. Janet oli mulle helistanud ja küsinud, kas ma tahaksin Helena’sist läbi astuda. Nad pidid välja minema hiina näitlejatariga, kes oli jätnud mulle unustamatu mulje Bertolucci filmis „Viimane keiser”. Muidugi soovisin ma kohtuda „keisrinnaga”, kes filmis oli liikunud pikas liibuvas kleidis nii ujedalt mööda keisrilossi koridore ning kelle pikad mustad juuksed ja kurvad silmad olid kandnud peaaegu maavälist ilu. Olin olnud pahane Filmiakadeemiale, kes oli nomineerinud filmi Oscarile kõigis kategooriates, kuid unustanud keisrinna rolli.

Seal nad ongi! Märkan Janeti kitsaste silmade kavalat naeratust ja Justini blondi kahupead, mis hiinlannat varjab. Mu süda hakkab kiiremini põksuma. Lähenen nende lauale ja näen enda ees lühikeste juustega piiratud ümmargust peaaegu ilmetut nägu. Kinolinalt tuntud näitlejaid elus kohates valdab mind peaaegu alati pettumus. Meik, juuksuritöö, operaatori oskuslik valgustus ja kostüümikunstniku valitud rõivas on alati võimelised imet sünnitama.

Suudlen Janeti põske ja surun Justini kätt. Janet esitleb mind hiinlannale.

„Ka Ilmar on pärit punasest impeeriumist. Only from Russia.” Ameeriklaste jaoks on kõik Venemaa. Keisrinna vaatab mind umbuskliku pilguga ja surub mu kätt. Janet naerab üle näo. „Vaenlaste” kohtumine teeb talle ilmselt suurt rõõmu. Nõukogude Liit ja Hiina Hollywoodi kassikullasäras. Ometi tuntakse ametlike vaenlaste vastu alati suurt uudishimu. Sügaval südamesopis ihkab iga ameeriklane kohtuda vaenulike suurriikide esindajatega. Ikka veel on venelased ja hiinlased moes. Veel ei ole piire avatud ning vene maffia ja odav hiina tööjõud pole seda riiki üle ujutanud. Veel oleme me teretulnud – eksootilised, isegi ihaldusväärsed kui keelatud viljad. Salapuskar ja oopium.

Seletan hiinlannale, et ärgu kartku: ma ei tööta KGB-s, olen pärit Eestist ja elanud läänes juba kümme aastat. Palun teda tantsima. Ta on lühikest kasvu ja kannab kleiti ja soengut, mis talle ei sobi. Mõtlen, et tihtipeale puudub meil objektiivne ülevaade oma imagost. Me ei näe ennast kõrvalt ega tea, mis meile sobib või mitte – mis Jumala poolt antud standardit võõraste silmade ees kaunistaks. Kuid peamine ei ole ju skafander, mis on meile kaasa antud reisiks siia ilma. Vaatan näitlejatari silmi, püüdes tungida ta hinge sügavusse. Sealt vaatab mulle vastu hoopis keegi teine kui viimane keisrinna. Ei nostalgiat ega dekadentsi, ei uimastitest looritatud pilku. Sel neiul on tahtekindel ja praktiline silmavaade. Ta tahab jääda Hollywoodi. Siin läbi lüüa. See tal õnnestubki. Mitte küll kauni keisrinnana, vaid näitleja ja režissöörina, kes range lavastajapilguga kamandab Hollywoodi kuninglikku peret. Elu on imeline.

„Sa oled väga hea näitleja, sul on suurepärane ümberkehastumisvõime,” kinnitan talle. „Kahju ainult, et Hollywoodis on nii vähe orientaalseid rolle.”

Mu sõber Janet on filmimaailmas läbi löönud. Tema siidikindas on peidus raudne rusikas. Kui Spielberg filmis Hiinas „Päikese impeeriumi” („Empire of the Sun”), vajas ta Janeti abi.

Hiljuti hakkas Janet juhtima Oliver Stone’i firmat. Juba praegu kutsuvad kolleegid teda draakonnaiseks.

Hollywoodis hoitakse minoriteete, et poliitiliselt korrektsed välja paista. Ka blondid on minoriteet, ja hiinlannad. Kes oli see, kes ennustas kollase rassi maailmavalitsejaks saamist? Kas ennustus läheb kunagi täide?

Veidi eemal silman Madonnat kellegagi juttu ajamas. Ta on väike ja jässakas, kuid tal on hea rüht. Tõelise Madonna teeb temast lavaprožektorite sära, mitte Helena’si klubi suitsune hämarus.

Lasen pilgul ringi käia… Teesklen, et olen tulnud baari muretult aega veetma, kuigi tegelikult olen siin asja pärast. Kõnnin laudade vahel, lootes leida Nicolas Cage’i. Oma nukrate silmade ja äraoleva ilmega sobiks ta hästi „Valge valguse” kangelaseks. Kuid täna õhtul pole teda siin. Keegi haarab mul küünarnukist. See on Tim, alati naerev ja seltskondlikult lõbus. Pärast agenditööd Londonis ja aktiivset seltskonnaelu sai ta ühte linna suurimasse agentuuri nooremagendi koha.

„Täna on tore õhtu – kõik on oma urgudest välja roninud!” särab Tim üle näo.

„Mitte see, keda mina otsin… Ega sa Nicolas Cage’i pole näinud?”

Tim paneb mulle käe õlale ja lausub poolihääli: „Teda ei ole linnas. Või ei vasta ta kõnedele. Ka agent ei tea, kust teda leida.” Tim pilgutab mulle konfidentsiaalselt silma: „Minu käest ei ole sa seda kuulnud.”

Noogutan ja muigan: „Vähemalt ei võta ma teie agentuuri vaikimist isiklikult. Täna ütles tema agent mulle, et härra Cage loeb ja kaalub kõiki projekte põhjalikult. Ärgu ma kiirustagu.” – „Võid kindel olla, et ta pole stsenaariumi veel näinudki!”

Jälgin Timi kiiresti ringi rändavat pilku. Ta kammib ümbrust. Tim teeb seda inglasliku rafineeritusega. Kohalikud Hollywoodi haid ei varja oma huvi: nad kas vaatavad sinust mööda või klammerduvad kaanina su külge – vastavalt vajadusele. „Olen sulle privilegeeritud info eest tänulik. Ole hea ja anna märku, kui ta välja ilmub,” palun Timi ja mõtlen, kas minul on midagi, mis võiks teda huvitada.

„Kui projekt töösse läheb, peaksid sinagi sellele pilgu heitma – ehk saan ma kedagi su klientidest seal rakendada.”

„Kiirusta,” soovitab Tim. „Tundub, et SAG-i streiki ei ole võimalik vältida. Varsti tormavad kõik tootmisse, et filmid aasta lõpuks valmis saaksid.”

„Kõik kaotaksid, kui nii läheb. Kuigi tähtedel on raha küllalt… Väikesed näitlejad jääksid aga tööta,” ütlen ma, teades, et väikestest ei hooli keegi. Tegelikult olen mures tootmise seiskumise pärast, oma projektide pärast. Ma ei ole näitlejate ega ka stuudiote poolel. Pean seda ahnuseks. Ahnus ei soodusta kompromissi.

„Asi pole üksnes näitlejate gildis. Stuudiod saaksid lahti kõrgepalgalistest töötajatest, vanadest kallitest lepingutest. Toodang seiskuks. Vääramatu jõud. Sinuga võiks lepingu lõpetada ja kui streik on läbi, võiks sinu asemel poole väiksema palga eest tööle võtta filmitudengi,” lausub Tim mulle sõbralikult silma pilgutades. Ma ei tea, ka ta pilgutab mulle või kellelegi teisele minu selja taga.

„Ma arvan, et tootmise seiskumine tooks suurt rahalist kahju. Mis saab aga teist, agentidest? Teie protsent ei jookseks enam.” Vaatan talle sügavalt otsa. „Kas planeerite odavat grupireisi Hawaii saartele?”

Tim naeratab ja patsutab mulle veel kord õlale: „Oli tore sind näha. Ma pean nüüd edasi liikuma.”

Aga muidugi. Me olemegi liiga kauaks vestlema jäänud. Viis minutit inimesele on rohkem kui küllalt. Jätame Timiga sõbralikult hüvasti ja liigume edasi. Vastassuundades. Mõtlen streigi võimalikkusele. Muidugi on Timil õigus. Ümbritsevas teadmatuses, ebakindluses on iga versioon õige. Loomulikult valdavad agendid oma klientide infot paremini kui meie. Nad teavad, mis näitlejate seas toimub. Aga stuudiotes? Mõtlen augule tootmises ja levis. Püüan arvutada, kui palju läheks firmale maksma toodangu seiskumine. Palju saaks aga kokkuhoidu töötajate palkadelt? Halbadelt lepingutelt? Kõiki ei saa ju vallandada, kõiki lepinguid lõpetada. Midagi peab streigi lõppedes ka tootmisse minema.

Vaatlen naeratavaid nägusid enda ümber, teeseldud elurõõmu ja õnne. Naer põrkab klubi seintelt tagasi ja seguneb tümpsuva muusikaga, mille energiline rütm on kui metronoomi löök, mis kannab meid lõbusalt vastu streigile ja tootmise seiskumisele. Kõik naeratavad. Kellelgi pole küllalt raha ega võimu, et kulmu kortsu lasta. Ei muret, haigust ega valu. Seda tööstus ei armasta. Kõik tunnevad mängu: viimane paar välja. Ja tahavad olla esimesed. Alati ja kõiges.

Raske on kirjeldada õnne, rõõmujoovastust, õnnelikke päevi. Need on kui sotsrealismi positiivsed kangelased, kes tunduvad isikupäratud. Liiga head, õnnelikud ja tublid, et me tähelepanu köita. Suured romaanid on kantud draamast, kangelase hingevalust. Tema eksimused ja äpardused on meeliköitvad, tema kirg põnev, tema puudused värvikad ja isikupärased. Hea, kui tema nõrkuste varju jäävad meie enda nõrkused, meie inimlik ebatäius. Hea, kui kellelgi teisel tuleb tunda piinlikkust. Meie võime jääda pealtvaatajaks. Parastada või kaasa tunda. Ja ometi otsime elus õnne, jäägitut rõõmujoovastust, kõiketeadvat tarkust, tohutut jõudu või jumalikku headust. Me otsime ideaalset täiust. Hetkedel, kui olen armunud, arvan ma seda tundvat. Võib-olla on see ainult hormonaalne refleks, aju keemiline reaktsioon, mis on meile sisse kodeeritud soojätkamise eesmärgil. Nendel hetkedel ei analüüsi ma seda. Ma olen ja elan selles. Arvan, et nüüd on see igavesti minu pärisosa. Sellisel hetkel ei tea ma veel, et tegemist on üürikese ajaga. Et see on vaid reaalsuse illusioon. Ka see hetk, nagu kõik muu siin ilmas, möödub kiiresti.

Mõtlen Nicole’ile. Meie taaskohtumisele New Yorgis. Tema mandlikujuliste roheliste silmade erilisele särale, mille ta on pärinud oma Korsika vanaisalt. Olime olnud paar päeva jälle õnnelikud. Manhattani anonüümses saginas ja vilkuvate elektritulede valguses. Lahtirebitud tööst, kohustustest, oma keskkonnast. Meid ei seganud ega hurjutanud keegi peale tuututavate autode. Me liikusime mööda Guggenheimi muuseumi spiraaltreppi ja Metropolitani ooperimaja põrandavaipa teineteisele jälle lähemale. Pariis ja Los Angeles olid olnud nii kaugel ja nüüd korraga nii lähedal. Ometi teadsime, et olime peitnud end keelatud armastuse ajaauku ja varsti läheb ajamasin uuesti käima ning paiskab meid tagasi ruumi, kuhu me kuulume. Tunneme teineteist ligi kümme aastat ja selle aja jooksul oleme alati olnud teineteise jaoks olemas. Kaugus on meie sidet hoidnud. Argipäev ei ole seda kunagi suutnud purustada. Oleme teineteise orbiitidest sisse ja välja keerelnud. Lootusetu lugu, ometi elu üksildastel hetkedel nii lootustandev. Mida oleks minul teha maal, mille keelt ma ei oska? Mida oleks Pariisi kunstiteadlasel teha Hollywoodis? Me pole määratud koos elama ja ometi armastame teineteist ka tuhandete kilomeetrite tagant.

Ma ei taha enam laudade vahel edasi tiirutada ja peidan end baari kõige pimedamasse nurka. Siin on üks tool tühi. Tunnen äkki endale langemas väsimuse pilve. Või on see tüdimus? Igavesest ringiekslemisest, kontaktide loomisest ja hoidmisest. Tellin baarmenilt ühe Margarita. Hea on istuda ja lasta kanda end muusikast, kergest ja tühisest rütmist. Mitte kedagi kohata, mitte kellegagi rääkida. Kuigi pean end ekstraverdiks, on minus tugevad introvertsed kalduvused, mis mõnikord vales kohas välja löövad. Ometi suudan end alati kokku võtta ja sotsiaalsete kohustustega toime tulla. Kuid enamasti ma ei naudi neid. Samuti ei taha ma üksinda olla. Mida ma siis tahan? Praegu vaid istuda ja olematu olla.

Jälle valdab mind ahistav teadmine, et Hollywoodis on liiga palju stuudioid, väikefirmasid, agentuure, gilde, liiga palju lõpetamata projekte, liiga palju inimesi, kes kõik tegelevad ühe ja sama asjaga. Ometi tekib siin illusoorne tunne filmikunsti võimaluste rohkusest, väljendusvahendite küllusest. Rikkus seisneb vändatud filmide arvus, filmitööstuse toodangu hulgas. See on tööstus, mida on raske korrapäraselt planeerida ja toodangut ette hinnata. Vastuolu on alguse saanud eos, konflikt on alatiseks organismi programmeeritud. Meie ülesanne meelelahutustööstuses on toota edukaid filme.

Olgugi et stsenaariumid on rajatud väljakujunenud mallidele või edukatele stereotüüpidele, eelarved hoolikalt kalkuleeritud, režissöörid, operaatorid ja kogu käsitööliste pere väljaõppinud professionaalid, ei suuda see edu garanteerida. Stuudiod kihavad juristidest, raamatupidajatest, toimetajatest, turundusjuhtidest, levispetsialistidest, kuid ometi ennustatakse filmi edu ainult kohvipaksu pealt. Aeg, mood, maitse, soov, tunnetus, iha on mõisted, mis pidevalt muutuvad ning eilne edu pöördub täna läbikukkumiseks. Alles eile otsisime head uut romantilist komöödiat, täna juba hirmu ja õudust. Kõik baseerub eilsel tulemusel, aga täna on teine päev ja homsest ei tea me veel midagi. Selles peitubki filmitööstuse frustratsioon. Meil kellelgi pole ülevaadet oma toodangu resultaadist: meie tärgeldatud triiksärkide kaenlaalused ei ole märjad mitte kuumusest, vaid me higistame hea õhujahutusega ruumides ebakindlusest, võimetusest ja murest. Sellepärast on filmitööstuses nii palju ülevaatajaid, otsustajaid ja eksperte, üheskoos on kindlam öelda „ei” kui „jah”. Kes otsustas teha selle kehva filmi, kes andis raha, kes lubas tootmisse, kes toimetas stsenaariumi, kes valis režissööri ja osatäitjad? Alati on keegi, kes on süüdi, ja kõik kardavad olla süüdlased. Sellepärast ongi produtsendil nii raske mis tahes projekti läbi suruda, leida rahastajat, levitajat, režissööri või staari. Filmi läbipõrutajaks võib saada staar, kes alles eile oli edukas, kuid kellele seekordne roll ei sobi või pole tal vastasmängijaga „omavahelist keemiat”. Tihti unustame, et loomingus ja kunstis on midagi seletamatut, kättesaamatut. Selleks et pilt, heli ja rütm tekitaksid meeldiva vibratsiooni, on vaja imet. Kuid seda ei suuda meie eksperdid planeerida. Kuna keegi ei julge otsustada, tehaksegi kollektiivseid otsuseid, sellepärast ongi vaja vahemehi, juriste, agente, mänedžere, konsultante ja nõunikke, et vigu vältida. Astroloogid, selgeltnägijad, hiromandid, gurud – kõiki proovitakse, et saada ühendust kosmose ja Jumalaga, õpetust haldjatelt ja kaitseinglitelt. Käiakse kirikutes, templites, kõikvõimalikes uue aja usulahkudes. Sellepärast on Hollywoodis nii palju vaimsust. Ja ebausku.

Ärkan lämbumistundega. Teen silmad lahti, püüan hingata, kuid ei suuda. Korisedes tõusen voodis istukile. Minust paiskub välja fermentset gaasi. Sellel ei ole otsa ega äärt. Nüüd õnnestub mul lõpuks sisse hingata. Hetkeline kergendus. Uus väljuva gaasi tulv. Hingan veel kord sisse. Lõpuks tunnen õhu tungimist sügavale kopsudesse. Hapnik paiskub verre. Pühin otsaesiselt külma higi ja tunnen südame pekslemist. See vaibub tasapisi. Hingamine muutub korrapäraseks. Joon klaasi vett. Allakulisev vesi surub veel kord kõhust välja gaasipilve. Heliliselt on see kakofoonia eriti inetu. Kui korin lõpeb, kuulen ikka veel ärritunud südame lööke. Gaas on ahistanud selle tegevusruumi. Nüüd on tal kergem vereringet juhtida.

Istun voodis ja toibun. Kell näitab kolm öösel. Võtan öökapist söetableti ja pistan suhu. Siis rüüpan klaasist sõõmu vett. Tablett hakkab mu keelel sisisema juba enne, kui neelust alla liigub. Tean, et mu keel ja suuõõs värvuvad mustaks. Tean ja seepärast ei vaata. Must süsi teeb head. Ta hävitab hapet, lahustab gaasi. Toob ajutist kergendust. Öösel võib mu suu ju must olla. Kopsud on niikuinii mustad. Kõigil meil, kes me elame Los Angeleses. Sellest koletust sumust. Päikest varjutavatest vabrikute ja autode heitgaasidest. Lahkamisel saab kindlaks teha, kes on elanud Los Angeleses. Sumu jätab jälje. Aga oma autodest me ei loobu. Ei saagi. Bensiinifirmade ja autotööstuse omaaegne kokkulepe. Munitsipaalsete otsuste tõttu peaaegu täielikult puuduv ühistransport. Lõputult veniv metrooprojekt ja ülikiiresti arenev kiirteede võrk. Mõnus on ratastel elada. Me võime igas kontoris, restoranis või pangas anda auto oma mantli asemel riidehoidu. Kõik on planeeritud ja ehitatud koos parklatega ja kui neid ei ole, siis pakutakse parkimisteenust, mis toimetab autod minema ja hiljem toob tagasi. Tuleb vaid autouks lahti teha. Mugav ja hea. Ainult hingata on raske. Hapnikupuudus vaevab ja väsitab. Õhus sisalduv tina mürgitab. Me vaevleme kipitavate silmade, kroonilise kõhukatarri, hingamispuudulikkuse, südamehaiguste, allergiate ja paljude muude hädadega, mille on tekitanud mürgine õhk. Sümptomid on erinevad, kuid põhjus sama.

Sajandi alguses oli siin veel tõeline paradiis. Päikesepaiste. Tuuletus sillerdava ookeani kaldal, kõigist külgedest mäeahelikega kaitstud. Ilus ja soe oli selles katlas, tuulevarjus sinise taeva all. Siis tulid autod, keemiavabrikud, õhujahutussüsteemid…

Igal hommikul püüab päike end mitu tundi sumust läbi murda. Alles siis, kui ta kella kaheteistkümne ajal seniiti jõuab ja eriti tuliseks muutub, õnnestub tal oma kiiri näidata. Keskpäeval jõuab ta meieni, aga sinist taevast näeme ainult talvel. Päike paistab läbi hallika, kollase või pruuni vine, kuni ta õhtul merre loojub.

Siis hakkab tehisniisutusega turgutatud floora klorofülli eritama. Öösel tekib mikrokliima, milles on kergem hingata. Sellele vaatamata ärkan kell kolm öösel hapnikupuuduses. Kunagi ammu võisin süüa kas või raudnaelu. Siis ma ei teadnud, mida tähendab fermentne gaas, toidu käärimine. See oli enne Los Angelesse elama asumist. Kõigil sisserändajatel tekivad siin mingid tervisehäired. Kohalikel on sumu vastu immuunsus tekkinud. Inimese keha kohaneb kõigega. Igasuguste mürkidega, bakteritega, viirustega. Kohaneda tuleb maast madalast. Mida varem, seda parem. Mida tugevam vastupanuvõime, seda parem läbilöögivõime. Kõikjal, siin eriti. Hollywoodis ei pea sa ainult ringkaitsest läbi murdma, vaid sul tuleb võidelda ka kliimaga, selle petlikult kauni Los Angelese kliimaga. Mis ikka muretseda sisserändajate pärast! Jäävad haigeks, surevad – või sõidavad minema. Need, kes mürkidega kohanevad, kelle kopsud hapnikuvaegusele vastu peavad, jäävad alles ja võidavad.

Tunnen, kuidas söetablett oma tööd teeb. Korin kõhus vaibub, surve maksale ja südamele annab järele. Gaasid lahustuvad. Ma ei anna alla. Minust ei ole nii lihtne lahti saada! Pööran end teisele küljele, surun pea sügavale patja ja proovin uuesti uinuda. Juba valdab rammestus mu ihuliikmeid. Raske unepilv vajub peale, varjutades mu mõtted. Kinnisilmi näen säravat valgust, sest olen jälle teel unederiiki.

Ja siis see tuleb. Kerge värin. Kerge raputus. Poolunes olles tunnen, kuidas keegi mind õõtsutab. Koos voodiga. Kas ma olen tagasi lapsepõlves? Laman Vääna-Jõesuus võrkkiiges? Võrkkiik liigub nii mõnusalt. Kuskilt kostab akende klirinat. Olen vist hoopis Moskva rongis. Rong rapub rööbastel, teeb järsu pöörde. Vagunikupee seinad nagisevad, kõik õõtsub. Proovi sa niimoodi magada! Veel üks järsk tõmme. Teen silmad lahti. Mu voodi liigub. Nagu prantsuse bordellis, mida ühes filmis nägin ja kus mul on ikka veel käimata. Ma ei oska armastuse eest maksta. Ei suuda. Arvasin, et see elamus jääb elus proovimata, kuid nüüd on ta ometi käes. Ilma rahata. Aga ma olen voodis üksinda. Midagi on selles stsenaariumis valesti! Unesegasena tõusen voodist, astun üle naginaga liikuvate põrandalaudade. Koban elektrilülitit väriseval seinal. Klõpsan tule põlema. See vilgub ja kustub. Kas ma nägin veeklaasis vett loksumas? Kas raamat kukkus riiulilt? Kuidas küll peab maja sellele rappumisele vastu?

Siis on see äkki möödas. Linnud hakkavad akna taga siristama. Elekter tuleb tagasi. Kõik on nii, nagu varem. Ainult raamat on maha kukkunud. Teleri kaugjuhtimispult öökapilt maha veerenud. Klaasist veidi vett maha loksunud. Aknad on terved. Laed pragudeta. Majad siin linnas on ehitatud puukarkassile, seismoloogiliselt kindlaks. Nad õõtsuvad ja rapuvad, kuid kokku ei varise. Huvitav, mitmepalline see värin võis olla? Viis või kuus palli Richteri skaala järgi? Kas peaks kartma järeltõuget? Laua alla pugema? Astun ukseavasse. Seismoloogid soovitavad just seda kohta, pidavat olema kõige kindlam. Kõik on muidugi suhteline. Seitsme-kaheksapallise maavärina korral varisevad meie kaardimajakesed kokku. Mida ütles näitlejanna Catherine Oxenberg mulle eelmise maavärina aegu? „Ma olen nii erutatud, nii rõõmus: emake Maa on elus! Ta liigutab ennast!” See on tõepoolest õige suhtumine.Tõeline positiivne mõtlemine. Mõtlen: mille pärast ma end karistan, et siin linnas elan? Olen ma masohhist? Miks ma mürgitan end saastunud õhuga, hirmutan maavärinatega, rikun närve filmitööstuses? See ei ole ju elu. See on Hollywood. Kuld ja kard särab ainult läbi kaamera nähtuna. Kuid ma armastan seda linna. Mu kurgust paiskub röhitsus. Kas ikka veel pole mulle sellest kõigest küllalt?

Astun aeda. Värskelt niisutatud muru teeb mu varbad märjaks. Roosipõõsas lõhnab. Maavärin on apelsinipuult mõned viljad maha raputanud. Ilmselt olid nad küpsed. Kuluvad ära hommikuseks mahlaks.

See aed meeldis ka Leida Laiusele, üldse kõik Los Angelese aiad. Muidu nii reserveeritud maneeridega, avaldas ta siirast imetlust aedade üle, mis olid nii hoolitsetud. Leida käis Los Angeleses seoses oma filmiga „Varastatud kohtumine”, mis oli festivali „Woman in Film” võistlusprogrammis. Ta oli väga mures, kas tema filmi siin mõistetakse ja hinnatakse.

„Elu ja inimesed on siin ju nii teistsugused…”

Vastasin Leidale, et ta film on väga hea, tema naiskangelase draama on üldinimlikes proportsioonides. Jüri Sillart oli selle hästi üles võtnud ja Maria Klenskaja teinud hea rolli. Leida oli naiskangelaste meister, olgu see „Libahunt”, „Ukuaru” või „Naerata ometi”. Teadsin ka, et festivali juhtidele Birgitile ja Donnale meeldis Leida film oma värvikate karakterite ja terava sotsiaalse teemaarenduse poolest väga. Mulle oli helistatud ja konfidentsiaalselt küsitud, kas saaksin olla Leidale laval tõlgiks, kui ta auhinna saab. Sõitsime autoga mööda Sunset Boulevardi DGA (Ameerika režissööridegildi) uhke hoone poole, kui ütlesin Leidale, et ta peaks valmistuma auhinnakõneks. Ta oleks peaaegu põleva sigareti alla neelanud. „Minule? Siin Hollywoodis… Võimatu!” Leida oli sõjas karastunud tahtekindel ja tugev, ometi vaoshoitud ja tagasihoidliku käitumisega. Mäletan, kuidas ta Tallinnfilmi koridoris nuttis, kui kunstinõukogu oli ta stsenaariumi kritiseerinud. Naislavastajana oli ta seisnud tihti üksinda meeste risttule all. Kahurituld ta ei kartnud. Ta nuttis oma kangelaste pärast, kes olid tema lapsed.

Kui me režissööridegildi suure saali uhkele lavale astusime, oli Leida selg väärikalt sirge, juuksed rangelt kuklasse seotud, nägu tõsine. Ma mõtlesin: „Naerata ometi!” Siis aga, kiiduavalduste saatel festivali peaauhinda vastu võttes, ilmuski Leida näole suur lai naeratus ja ta silmadesse rõõmus helk. Tema tööd hinnati, ka siin kaugel võõral maal!

Töö oli Leida Laiusele kõige tähtsam. Ka väikese festivali peapreemia oli siin linnas suur saavutus. Ometi ei suutnud mina ega ka keegi teine seda filmi Ameerika kinolevisse maha müüa. Liiga aeglane, võõrkeelne, subtiitritega – mis sest, et hea! Festival ja turg on kaks iseseisvat nähtust. Välisfilme näeb siin harva. Leidale oli see üks elu kõrghetki ja kui ta oleks osanud inglise keelt, oleks ta ehk võinud võiduhetkel siin tööd leida. Ta sõitis tagasi Tallinna. Keegi meist ei osanud pärast siinset triumfi veel arvata, et „Varastatud kohtumine” jääb Leida viimaseks filmiks ja et tal tuleb tulevikus Tallinnas loteriipileteid müüma hakata.

Maavärina järeltõuget pole tunda olnud. Mõtlen, kas seda oleks parem oodata vees. Mis sest, et sel ajal vesi basseinis loksub ja lainetab. Hüppan basseini. Tunnen end soojas vees kaitstuna. Peale leinapaju okste ei kuku siin midagi pähe. Rõõmustan, et olin unustanud ööseks veesoojenduse sisse. Vesi on nüüd soojem kui õhk. See aurab veidi. Ujun aeglaselt edasi-tagasi. Elu ei ole kuskil ühene. Plussid ja miinused.

Järgmine hommik kontoris: joon kohvi ja haigutan. Ma pole unine, kuid haigutamine ei lakka. Ka need, kes mu jutul käivad, tunduvad mulle kuutõbistena. Kindlasti märkavad nad mu sisemist võitlust haigutamisega, nii nagu mina märkan nende paistes silmi või siniseid silmaaluseid. Õhk on raske. Maavärin on meid kõiki raputanud. Märkan oma sekretäri kergelt värisevaid käsi. Jilli kakaduu nokib närviliselt tiivaalust. Linnud ja loomad tunnevad maavärinat ette: koerad ja hobused hakkavad meeletult vett jooma, mutid ja opossumid poevad urgudest välja. Inimesed enamasti ei tunne midagi. Olen tähele pannud, et maavärinatele eelnevad soojad ja sumedad ööd nagu Floridas või Vahemere ääres. Meil siin, California kõrbes on ööd külmad, olgugi et päeval on kuum. Varem igatsesin ma sumedaid suviseid Rooma öid, kus sai väljas istuda ja õhtust süüa ning tundus, et selline õhtu ei lõpe iial. Nüüd ma neid enam ei igatse. Siin ei tähenda sellised ööd midagi head, ennustavad vaid maavärinat. Seismoloogid ei suuda seda fenomeni seletada, peavad kokkusattumuseks. Niisiis on hea, kui Hollywood ööseks maha jahtub. Rahuneb päevasest kuumusest, pingetest, igavesest kõrbejanust.

Töötasin varajastel hommikutundidel ideekavandi kallal. Maavärina järellainetused või nende ootus röövis mu une ja tekitas soodsa elektrivälja loomingulisteks mõteteks. See looming pidi mahtuma Hollywoodi kolmevaatuselisse malli. Kangelane pidi raskusi trotsides tormama pealetungiva, jälitava aja eest. Nüüd mõtlen enda ees seisvatele ja hirmuäratavalt haigutavatele ajaüksustele. Kui tulemuseks on streik ja tööstus end teona karpi sulgeb, jääb filmi käikulaskmiseni umbes kuu. Võtted tuleks lõpetada enne streiki. Kui stuudiol on finantsraskusi, siis seda rohkem tuleb kiirustada, sest raskused võivad ainult süveneda. Poole aasta pärast pean ma aga endiselt stuudiotoolil istuma, sest vabakutselisena ei saaks ma oma tööluba pikendada. Minu seljataga peab aga olema soliidne firma. Ka pojale, kes tahab minu juurde tulla ja siin õppima asuda, on vaja elamisluba. Varasemal ajal käisin Rootsi bürokraatiainstantsides. Nüüd on need paberid mõttetud. Kauge minevik – kuigi oma minevikku kanname endaga kogu aeg kaasas ega suuda selle mõtet või mõttetust hetkelisest vaatevinklist hinnata. Kogemuste väärtus selgineb ehk elu lõpus.

Kas ma pean jälle kolima? Mitu korda ma pean siin elus veel kodu vahetama, enne kui Jumal mu siit ära kolib?

Carrie, mu kirjutuspartner, vedas mind kohalikku budistlikku templisse, et kohtuksin tema tuttava Tiibeti mungaga. Kui haritud ja filosoofiline oli selle munga meel. Kui lihtne ja askeetlik tema eluviis. Kõike vajalikku kandis ta endaga kaasas. Seda polnud palju. Ta ei pidanud muretsema pangalaenu tagasimaksmise ega majapidamismasinate korrasoleku pärast. Kodu oli talle hotellitoaks reisil järgmisse ellu. Hotellituba, kus me üürikese peatuse teeme, pole ju mõtet ümber kujundama hakata. Ameerika kodu oma mugavustega ja ruumikusega tekitas temas hämmingut. Kuid meie ei ole valmis Tiibetisse kolima, unustama keskkütet ja sooja vett. Me ihkame sõltumatust, kuid tahame sõltuda enda ja teiste rahast. Me tahame mediteerida telefoni, televiisori ja autoga, me ihkame nirvaanat filmi läbivaatuse ja kokteiliõhtu vahepeal. Kuskil siinsamas Hollywoodi filmivõtteil otsime kirgastust ja kui me hetkeks näemegi jumalikku valgust, siis oleme enamasti vaid prožektorite elektrilistest jõulampidest pimestatud.

Simon, stuudio peatoimetaja, astub mu kabinetiuksele. „Kas tohib hetkeks?” küsib ta ja sätib end vastust ootamata tugitooli istuma.

„Mis uudist, Simon?” küsin vastu, manades näole sõbraliku naeratuse.

Simon on väikest kasvu, tumedate silmade ja alati külmade kätega. Ta on oma ala professionaal: paljud stsenaariumid on tema kriitilise pilgu all jumet võtnud. Kuid paljud on ka ületoimetamisest oma originaalsuse kaotanud. Klišeedest ja edumallidest kastreeritud. Uute projektide arendusse võtmise ja tootmisse laskmise puhul on tal kaalukas sõna öelda. Produtsendid ei saa temast mööda minna.

„Lugesin „Valge valguse” uue variandi läbi,” lausub Simon iga sõna rõhutades ja peab siis pika pausi. Talle meeldivad pikad dramaatilised pausid, millest produtsendid ja stsenaristid eriti närvi lähevad.

Ootan vaikides.

„Mu vaist ja dramaturgitunne ütleb mulle, et meil oleks vaja saladust.” Ta vaatab mulle paljutähendavalt otsa. „Kangelasel peaks olema veel mõni saladus, mis selguks kolmandas vaatuses.”

„Kas sulle tundub, et põnevust jääb ikka veel väheks?” küsin ettevaatlikult. Põnevuse puudumine oli ka eelmise variandi probleem.

Ümberkirjutus on olnud põhjalik.

„Ei, oht on nüüd kogu stsenaariumi jooksul tuntav… See saladus ei puuduta peateemat, see võiks olla midagi, mis teeks karakteri salapärasemaks.”

Hingan kergendatult.Vähemalt ei lähe ta stsenaariumi ülesehituse kallale. Ei taha karkasse maha võtta.

Võtan Rodini „Mõtleja” poosi ja lausun: „Ma mõtlen sellele, Simon. Mis saladus see võiks olla… Mul on hea meel, et sa kogu struktuuri ei raputa. Öise maavärina tõttu olen ma igasuguste raputuste suhtes ülitundlik.”

Simon muigab ja otsustab stsenaariumi rohkem mitte õõnestada.

„Kuidas komplekteerimine läheb?” pöörab ta jutu mujale.

„Raskustega. Staarid tahavad näha raha laual, kuid mul on mitmes kohas õnged sees,” vastan ebamääraselt. „Kohtun varsti Polanskiga. Mida sa temast arvad?”

„Miks mitte,” krimpsutab Simon nina. „Ükski ta viimastest filmidest pole eriti raha sisse toonud, aga prestiiži pole ta kaotanud.”

„Sa ei pea ometi silmas Ameerika valitsust ja õigusnõudlust?”

Simon paljastab naeruks oma rotihambad. „Küsi, mis ta selle alaealise tüdrukuga ikkagi tegi. Me teame ju ainult FBI versiooni.”

Noogutan.Tean, et ma ei esita Polanskile iialgi Simoni küsimust. Kavatsen temaga rääkida kõigest muust, mitte sellest.

„Saladus, Simon,” ütlen ma. „Sul on õigus – meil kõigil peab olema oma saladus…”

Simon tõuseb püsti ja kehitab end.

„Sul, kerjusel, veab, saad Pariisis end tuulutada!”

Ma ei tea, miks, kuid Pariis erutab ameeriklasi. Prantslased ei salli neid eriti ja kohtlevad halvasti. Ometi igatsevad kõik Pariisi ja mitte teistesse Euroopa linnadesse. Ehk ihkavad nemad, suurrahva esindajad, end alaväärselt tunda. Või on Pariisis ikka veel tunda sulnist vabadust, mingit meelelist kergust, mida onu Sami lapsed endale lubada ei saa. Olemise elegantsi, mida nad iial ei õpi.

„Rääkides saladustest, Simon,” peatan ma teda uksel, „ega sul pole mõnda tootmis- või stuudiosaladust, mida sa tahaksid minuga jagada?”

Simon pöörab end ukselävel ümber ja põrnitseb mulle otsa. Ma ei tea, kas ta juurdleb, mida ma tean või olen kuulnud. Ma ei tea, kas Timi jutt vastab tõele. Ta ei teeskle imestust. Ta takseerib mind, püüdes arvata, mida ma tean. Kas ma tean, mida tema teab, ja mida mina ei tohi teada? Või tean mina midagi, mida tema ei tea? Ta ei tea, kas ta võib mind usaldada, oma konfidentsiaalsust reeta. Ootan tema küsimust. Aga seda ei tule. Ta pöörab uuesti ümber ja teeb minekut.

Täna kala ei näkka. Parim päev banaanikala püügiks? Kindlasti mitte. Miks ei ole ükski stuudio sellest filmi teinud? Kas Salinger on Hollywoodile liiga deprimeeriv?

Panen õnged kotti ja lahkun. Kätte on jõudnud lõunasöögiaeg. Ameerika ametilõuna, mis rikub seedimist. Jaapanlased on targad: nad ei räägi kunagi söögi ajal. Alles pärast sööki räägitakse tööst. Või kutsutakse geišad.

Tagantjärele paistab kõik väga selgelt. Nüüd on kerge määratleda muutusehetke. Uut nooti, mis tungis meloodiasse ja mille kõla me alguses ei kuulnud või ei tahtnud kuulda. Ometi tundsime muutust kohe, kuid surusime selle tunde maha, peitsime ta alateadvuse sügavusse, pimedasse nurka. Parem oli teeselda, et midagi pole juhtunud. Mugavam oli säilitada kätteõpitud kurssi kui uues olukorras ümber orienteeruda. Alalhoiuinstinkt tähendab kaitset – soovi säilitada elu, kõike. Muutused kätkevad endas riski, teadmatut valgust või pimedust.

„Sa pead mul aitama leida „Valgele valgusele” rohkem toetust. Osakondi veenma.”

Nii oli Greg öelnud. Aitama… toetust… Ta oli ju stuudio juht. Kas tema sõnal polnud siis küllalt kaalu? Mõtlesin, et aega on küllalt, et liikumise trajektoorid on igavesti püsivad. Tahtsin projekti kaasata hea režissööri, võimekad näitlejad, et oleks kergem osakondi veenda. Milleks ülepeakaela tormata?! Aega on maa ja ilm. Kõik liigub kindlas ja sujuvas rütmis.

„Streik on vältimatu,” kuulen kõrvus Timi häält.

Jätkasin oma tegevust, nagu poleks midagi juhtunud. Otsekui poleks mul kuhugi kiiret.

„Kuidas sul komplekteerimine läheb?” oli küsinud Simon. Võib-olla oli ta tulnud mu kabinetti sellepärast, et stuudiol oli projektiga kiire. Ehk oli viimane hetk projekt tootmisse anda?

Äkitselt valdab mind äratundmine, kerge paanika, et ma võin jääda rongile hiljaks, et see võib minuta lahkuda.

Järgmises jaamas ootavad rongi juba teised produtsendid, teised projektid. Kes teab, mida vaataja pärast streigi lõppu ekraanilt otsib. Kes teab, milline on stuudio või maailma olukord.

„Räägitakse, et TriStaris ringleb konfidentsiaalne memo: kõik projektid, mis pole järgmise kuu alguseks eeltootmisse jõudnud, tuleb riiulile panna,” ütleb Mark ja pistab suhu kahvlitäie pastat. Jupike sellest jääb ta huulte vahelt välja rippuma ja ta püüab seda keelega meeleheitlikult suhu tõmmata. Tunnen, et mu seedimine on seiskunud. Maomahl on lõpetanud voolamise, fermendid sekretsiooni. Ainult adrenaliini eritub hästi.

Asetan kahvli ja noa risti taldrikule.

„Kas sa arvad, et Foxis või Paramountis on samad lood?” küsin salvrätiga suud pühkides. „Miks peaksid nemadki istuma lõpetamata filmide otsas? Kes teab, kui kaua streik võib kesta… Materjal vananeb… Tavaliselt kaasnevad streigiga personalimuutused. Uus meeskond peatab vanad projektid – ta peab suutma end millegagi õigustada.”

Mõtisklen, kas on võimalik, et selles linnas töö kunagi seiskuks. Kõik tahavad ju teenida! Siin peitubki probleem. Raha pärast ei jõuta kokkulepeteni. Nii võibki kõik seiskuda.

„Missugusel firmal on praegu üleliigset raha?” küsin ma.

Mark kehitab õlgu. „Üleliia pole seda kellelgi. Jaapanlased on siia toonud uut raha, mida ilmselt seisma ei jäeta. Sony… JVC…”

Mõtlen rottidele, kes lahkuvad uppuvalt laevalt. Ma ei taha olla põgenev rott, firma reetur. Aga kui laev on põhja minemas, siis olen ka mina oma projektide ja stuudiolepingutega lisakoorem. Kui läheb laev, kas läheb ka meeskond?

Mu sõpradel oli alati rohkem raha kui minul. Mitte et ma oleksin sõpru raha järgi valinud. Pigem tekitas see ebamugavust. Tundsin alati muret, kas mul jätkub raha iseenese eest maksmiseks. Sõpradega kallites restoranides einestades tundsin end halvasti. Ka baarides tellisid nemad klaasi šampanjat ja mina mineraalvett. Ainult Prantsusmaal ja Itaalias oli vein odavam kui mineraalvesi. See teadmine tegi rõõmu, vein samuti. Isegi nüüd tunnen end mugavamini väikestes restoranides ja kohvikutes. Nõukogude inimese riiklik alaväärsuskompleks. Meisse sisendati, et me oleme kõige vägevamad. Tegelikult ei olnud meil raha, riideid, kombeid ega võõrkeelteoskust. Mis peamine: puudus olemise kergus. Hirmuta, kompleksita, mureta selle pärast, mida naabrid ütlevad või kes su peale kaebama läheb. Ometi sain hea koduse kasvatuse, vanematelt õppisin kodanlikke kombeid. Ema oli sündinud Pariisis, koolis käinud koos kuninga lastega Rootsis ja saadikute lastega Taanis ning pärast viitteist aastat sunnitööd Uuralis jäänud ikkagi daamiks. Samuti oskas ta nelja-viit kultuurkeelt. Ka mu sõbrad lähevad sujuvalt inglise keelelt prantsuse või saksa keelele. Headest perekondadest eurooplased peavad seda suutma. Minu vanemad rääkisid prantsuse või saksa keelt ainult selleks, et lapsed nende jutu sisust aru ei saaks. Vanaema Marta Taska püüdis meile saksa keelt õpetada, kuid varsti pidi saabuma ülemaailmne kommunism ja peale vene keele polnud tarvis midagi muud osata. Eesti keelt sai kasutada koduse keelena ja ei olnud mu vanematel usku, et Nõukogude impeeriumil oleks otsa ega äärt ning et see ükskord kokku variseks. Lapsed võisid silmitseda vanu perekonnaalbumeid fotodega perekondlikust puhkusest Nizza palmide all. Ometi süstisid need kolletunud albumid ja meie vanemate meelestatus meisse mingi ilusa kurbuse, alateadliku nostalgia ja rahulolematustunde, mis sundis meid otsima, liikuma, reisima. Kuskil pidi olema Nõukogude paradiisist veel parem paradiis.

Hoolimata mu ebamugavustundest ja kompleksidest võtsid headest perekondadest pärit sõbrad mind omaks. Kas sellepärast, et olin taibukas, hea näitleja, või hoopis kaastundest, et olin Siberis sündinud. Või sellepärast, et olin nagu nemad, aga nemad olid ometi paremad. Ma ei saanud sisemisest krambist lahti ka rikaste tüdrukutega käies. Riietusin moodsalt, kuid rõivad olid odavast väljamüügist (väljamüügi viimasel päeval 80-protsendilise allahindlusega), teadsin etiketti, oskasin suhelda, olin kodus maailma uudistes ja in-klubides, olin Euroopa pealinnad läbi sõitnud – ehkki odava tudengite rongikuupiletiga. Ma olin hea elu imitatsioon. Ainult näilikkus. Lõdvaks ei suutnud ega tohtinud ma end lasta. Aga just seda näilikkust Hollywood armastas. Make believe. Ei olnud siin ju aristokraatiat ega õiget kodanlust. Enamasti nouveau riche’id, kes püüdsid muljet jätta. Seda tehti lahtiste luksusautodega ja uhkete majadega. Šveitsis aitas kallist kellast, Prantsusmaal heast ülikonnast. Hollywoodi tuntud produtsent, omaaegne Studio imelaps Tom Muir palus rikkal sõbral oma kontori ette Rolls-Royce’id parkida, kuigi oli juba pankroti äärel ning majast oli tasumata arvete tõttu elekter välja lülitatud. Kuid töö käis seni, kuni päevavalgust jätkus ja järgmine film imekombel käiku läks.

Kui tüütav on tähtedele järele joosta! Kogu see Hollywoodi schmoozing. Mulle meenus mu esimene katsetus, kui olin alles Hollywoodi jõudnud. Noor ja roheline. Nüüd on rohelus kolletunud. Kõik muu on vähe muutunud.

Laenasin Hollywood Tuxedo Rentalist smokingi American Cinematheque’i galaõhtuks, mis oli pühendatud Robin Williamsile. Üks korraldajaist lubas mind piletita sisse aidata – muidu maksis sissepääs 500 dollarit.

Probleemiks olid kingad. Sõitsin all-linna odavasse mehhiklaste linnaossa, lootes leida vajaliku suurusega mustad peokingad. Kuid mu suur jalanumber tegi selle raskeks, eriti veel linnajaos, mille kõik elanikud olid minust peajagu lühemad. Lõpuks leidsin sobivad jalanõud, kuid siis jäin logiseva autoga liiklusummikusse. Viimasel minutil jõudsin gala alguseks kohale, sain istekoha ja taldriku ning võisin nüüd sundimatult suhelda Gregory Pecki naisega, kes minu kõrvale istuma sattus, temast paremal „Puhkuse Roomas” vana südametemurdja ise. Proua Pecki kaelal särasid tõelised teemandid (kuid isegi tõelised teemandid mõjuvad siin linnas võltsilt) ja tema kingad olid ostetud ilmselt Rodeo Drive’ilt. See polnud tähtis. Vanapaari südamed olid tõelised teemandid, mida aastakümneid Hollywoodi intriige ja võitlust polnud suutnud lihvida ega murda. Proua Peck oli vene-prantsuse päritolu ja meil oli paljustki rääkida. Gregory Peck kehastas sõbralikku stoilisust. Tal ei olnud vaja enam muretseda, teeselda ega võidelda. Ehk igatses ka tema endale uut rolli või oli ta lihtsalt hea näitleja. Siis algas sõu. Lavale astus igivana ja igavesti noor Ella Fitzgerald ning andis ootamatult temperamentse ja kiirerütmilise lühikontserdi.Ta hääl oli endiselt sametine ja kõiki oktaveid haarav. Kui kellelegi pühendati gala, siis tähendas see, et seda isikut praeti elusalt publiku naeru ja käteplagina saatel. Hollywoodis peab kõik olema vaatemäng, ka seltskondlikud koosviibimised. Siin linnas ei tähenda praadimine (frying) mitte ainult sõbralikku nöökimist, vaid piinlikkuse tekitamist, rafineeritud teravuste ütlemist ja musta pesu pesemist nalja sildi all. Harilikult otsiti ka filmidest üles katkendeid, kus asjaosaline eriti halb välja näeb või rumala mulje jätab. Kuna Robin Williamsi näol oli tegemist eelkõige koomikuga, siis oli toimuv justkui enesestmõistetav. Pealegi reageeris ta oskuslikult: vastas rumalatele naljadele veel rumalamatega. Mulle ei ole tema veiderdamine ka ekraanil kunagi meeldinud, kuid ma muigasin sõbralikult kaasa ja plaksutasin käsi. Eelistan teda vaadata tõsisemates rollides nagu „Surnud poeetide seltsis” või „ Good Will Huntingis”. Aga täna olime siin, et saada kõhutäis toitu ja naerda. Lõpuks olid etteasted ja filmikatkendid läbi. RobinWilliams oli näost tumepunane ja ta lasti tormilise aplausi saatel lavalt minema. Magustoit oli söödud, šampanja joodud. Aeglaselt hakati laudadest tõusma ja ringi liikuma. Nüüd algas networking’u teine osa: sidemete loomine väljaspool oma laudkonda. Inimesed teretasid tuttavaid, kogunesid gruppidesse, tutvustasid ja tutvusid. Ma jätsin Peckidega hüvasti. Gregory Pecki nägemisel oli mulle eelkõige nostalgiline väärtus ja ma arvasin, et ei näe teda enam kunagi. Kuid ma eksisin. Meil oli määratud veel kohtuda. Mul õnnestus soovitada teda Hiinareisiks. Ja kui stuudio näitas aastakümnete pikkuse hilinemisega „Puhkust Roomas” Pekingis, oli Gregory Peck esietenduse aukülaline.

Kui ma temalt hiljem küsisin, mis teda Hiinas kõige rohkem üllatas, vastas ta: „Mina ise. Uskumatult tore oli kinos vaadata, kui hästi ma ekraanil hiina keelt rääkisin!”

Ma ei tundnud siin galal eriti kedagi, aga liikusin ringi, otsekui otsiksin oma sõpra. Robin Williams jättis rühma tuttavatega hüvasti ja hakkas väljapääsu poole liikuma. Nüüd oli minu hetk. Astusin ligi ja tutvustasin ennast. Pärast komplimente küsisin, kuidas tal õnnestus ära õppida vene keel, viidates ta filmirollile „Moskvas Hudsonil”. Ta vastas mulle vene keeles. Intonatsioon oli suurepärane, kuid ma ei saanud ühestki sõnast aru. Vastasin talle samuti vene keeles, millest nüüd tema aru ei saanud. Lõpuks vastas ta: „Seltsimees, hea supp, tere tulemast; mida pole, seda pole.” Leidsin, et võime nii veel kaua suhelda. Selja taga oli paar tema austajat juba imponeeritud. „Robin, mis keelt sa räägid?” küsis keegi. Robin Williams vastas ka neile, demonstreerides oma vene sõnavara. „Raamat. Sõidame! Aidake!”

„Me räägime albaania keelt,” ütlesin mina. „Mister Williamsil on erakordne keeleanne. Kui ma saadan teile filmi käsikirja, kas loete seda?” – „Aga muidugi, saada mu agendile, ma loen kindlasti,” vastas ta naeratades, surus mu kätt ja pöördus austajate poole. Olin üleliigne ja astusin kõrvale.

Siis nägin omaaegset romantilist filmikangelast Olegi. Ta oli abiellunud väikest kasvu toreda, ümara ja agara Joaniga, keda ta kutsus „minu notsukeseks” ja kes töötas Cinematheque’i reklaamijuhina. Joan sõitis tihti ka Moskva vahet ja arendas energiliselt kõikvõimalikke projekte. Kõige muu hulgas lõi ta Olegile Hollywoodis imagot, tutvustades kõigile Venemaa matinee-iidolit. Oleg vaatas seda kõike oma äraolevate siniste silmadega pealt.Ta õppis inglise keelt, rääkis aeglaselt ja väga selgelt. „Kuidas läheb?” küsisin ma. „Kas kala näkkab?” – „Pošli bõ oni vse, mne oni vse nadojeli…” ja vaatas justkui unistades lakke. Pärast „Punast mantlit” olid nõukogude neiud talle tänaval kaela hüpanud. Siin ei viskunud ta rinnale veel keegi. Kuid nüüd elas ta ilusas majas – aia, basseini ja vaatega Studio Cityle, milles tema teeneid ei vajatud.

Järgmisel hommikul helistasin filminäitlejate gildi ja küsisin, kes esindab Robin Williamsit. Mulle anti agentuuri nimi, sealt uurisin välja konkreetse agendi. Helistasin talle, kuid assistendist kaugemale ei jõudnud. Assistent kuulas mu jutu küll kenasti ära ja lubas mu kirja ja sünopsise Williamsile edasi anda, kui ma need sinna saadan. Arvatavasti rändas saadetis juba agentuuris prügikasti või paremal juhul fännide korrespondentsi hulka.

Agente huvitavad ainult sellised pakkumised, mis tulevad koos mitmenullise tšekiga või kuulsatelt produtsentidelt, režissööridelt või stuudiotelt. Sellestki alati ei piisa. Aastaid hiljem ei saanud ma agentidelt vahel vastust isegi siis, kui rahaline pakkumine, režissöör, kaasnäitlejad ja kõik muud elemendid olid lisatud. Ka ei suutnud agendid stuudios juba töösse minevaid stsenaariume hinnata või ei leidnud nende kliendid aega nendega tutvuda. Kadalipust läbiminek oli kõigile keeruline. Ometi ei võtnud keegi tõsiselt näitlejat, kel polnud agenti (kellele maksta 10 protsenti oma palgast), mänedžeri, advokaati, assistenti jne. Harva oli ka juhtusid, kui agendid oma kliendile tõepoolest tööotsa leidsid. Enamasti oli tegemist sissetöötatud süsteemiga – tootmise filtriga. Tihti võisid suured tähed päästa oma imagot agentide arvel, mängides good cop’i, bad cop’i – hea ja halva politseiniku mängu. Nemad võisid jääda headeks ja naeratavateks, agendid pidid musta tööd tegema. Teenuselt oli aga võimalik teenida. Agentuurid on muutunud aasta-aastalt üha rikkamaks ja võimsamaks, konkureerides stuudiote endiga. Agentide käes on staarid, nendeta ei teeni siin linnas keegi.

Robin Williamsiga ei ole ma rohkem rääkinud ei vene, albaania, inglise ega üheski muus keeles. Ma ei ole teda unes näinud ega ka temas sugugi pettunud. Ma ei mäletaks seda vahejuhtumit, kui see poleks olnud üks esimesi. Samasuguseid on olnud palju, sa tänad õppetunni eest ja tülitad kedagi järgmist. Su hing kasvab sitkemaks, kuni loosipilet võidab. Tihti just siis, kui oled lootuse kaotanud. Mis sest! Seda magusam on võit ning järgmine kaotus on kergem.

Midagi peaksin siinjuures meenutama: alateadlikult olen end alati pannud rasketesse olukordadesse, hüpanud vette tundmatus kohas, otsinud elust uusi väljakutseid, kolinud uutesse võõrastesse linnadesse, kus puudusid sidemed, teadmised, keeleoskus. Võidelnud, et lõpuks võita. Ja kui võit on käes, uksed avanenud, keel selgeks õpitud, sidemed loodud, mugav töökoht ja hea elu kätte võidetud, olen ma lahkunud, edasi rännanud, jättes kõik sinnapaika. Miks ma nii teen? Kas kardan elu rutiini, argipäevasust, igavust, sissetallatud teede tolmu, või sunnib mingi kõrgem vägi uuesti pingutama, õppima, avastama, et jälle võidelda võiduni. Kas pole see hoopis sügavale peidetud sisemine rahutus, uute teadmiste, kogemuste himu. Sadomasohhistlik suunitlus, et kannatada raskusi, tunda valu ning läbi piina ja viletsuse nautida elu? Nautida? Kas ma seda üldse oskan? Jah, nautisin ilusat loodust, kauneid kunste, võluvaid naisi, meeldivat suhtlemist, maitsvat toitu, head veini…

Ometi närib mul hinges, et midagi on puudu, et täius ja harmoonia ei ole saavutatud. Mõjub reisipalavik, nomaadi vere kutse? Kas ma ei väärigi rahu, kerget ja ilusat elu? Miks ma ennast karistan? Teadlikult igatsen vaid heaolu ja rahu, muretut päikesepaistet. Rõõmu, ilu, naudingut igaveses mänglevas kerguses.

„Päikesepaistelise oru serenaadi”.

Tallinnast sõitsin ma Moskvasse, Moskvast Stockholmi, sealt Los Angelesse… Ja kui palju oli vahepeatusi. Mida ma otsisin, kelle eest põgenesin? Kas iseenda eest? Siis ma veel ei teadnud, et iseenda eest pole kuhugi põgeneda.

Mu sekretär ilmub ukselävele, lennukipilet näpus. Ta lehvitab sellega rõõmsalt. „Reisibüroost saabusid Pariisi ja Kopenhaageni piletid. Kas ka meie mahuksime su kohvrisse?” Ta pöörab pilgu valgele kakaduule õlal, kes vaatab vastu ja liigutab pead, justkui kaaluks küsimust. Ari on ilus lind, üleni valge, väikese kollase krooniga peas. Ka suled, mida ta üksindustundest ja protesti märgiks on välja kitkunud, on hakanud tagasi kasvama. Nüüd, kui Jill ta endaga kontorisse kaasa võtab, on rahu jälle majas. Lind peab end hästi üleval ja tervitab külastajaid. Talle ei meeldi ainult neurootilised naised. Ka üksindust ta ei kannata, nagu paljud inimesedki. Ja tema vanust ei tea keegi – 30, 40? Papagoi oma parimates aastates. Jill leidis ta maja eest lahtisest garaažist: lind oli auto alla peitu pugenud. Me ei tea, kust ta pärit on, kelle juurest ja mispärast põgenenud.

Vaatan Arit ja ütlen: „Talle ei meeldiks Pariisi vihm ja külm tuul ja sa ei saa ju teda maha jätta, nüüd kui olete teineteist leidnud!”

Jill annab Arile armastava musi: „Jah, nüüd on mu reisimistel lõpp.”Ta pöörab oma kurva naeratuse minule. „Ma lubasin sulle meelde tuletada, et helistaksid Philip Noyce’ile. Kas ühendan?”

„Jah, kuid anna mulle mõni minut aega.” Ma lehitsen pabereid büroolaual. Olen üles tähendanud mõned märksõnad: „Meg”, „pay or play”, „Agentuur on ekstaatiline”. Ükski märksõna ei vasta ilmselt tõele. Kuid ma pean talle müüma projekti, veenma teda, et see on hea ta karjäärile. Kui mul on režissöör, võin helistada Megi agendile. Kui mul on staar, võin helistada leviosakonda. Larry ütles, et temale stsenaarium meeldib, kuid on vaja nime, millega seda müüa. Sakslastele tähendab Meg kassat. Prantslastele vähem, kuna ta viimane film kukkus seal läbi. Jaapanlased maksavad ta eest head hinda. Neile meeldivad veidi asiaatsete näojoontega väikest kasvu inimesed. Kas tal ikka on asiaatsed näojooned? Jah, kõrged põsenukid, veidi viltused silmad.

„Sa pead mind majas aitama… Osakondi veenma… Ma ei leidnud kuigi palju toetust,” ütles Greg. Sellest on vähe, kui miski stuudio presidendile meeldib. Talle on toetust vaja, keegi ei taha üksinda otsustada. Iga film võib tähendada läbikukkumist. Mul on vaja läbi käia kõik osakonnad, töödelda iga juhti. Videolevi, televisioon, filmilevi, finantsosakond, rahvusvaheline müük, tootmisosakond ja nii edasi. See on ainuüksi oma majas. Oma rahvas. Rääkimata võõrastest umbusklikest agentidest, kes alati loodavad, et nende kliendid saavad kuskilt mujalt veel parema pakkumise. Parem kui rääkida „talentidega” otse. Kuidas aga leida nendeni otsekanalit – see on igavene probleem. „Kas ühendan Noyce’iga?” lõikab mu mõtte läbi Jilli hääl telefoni loudspeaker’ist.

„Halloo, härra Noyce! Ma tahtsin küsida, kas teil oli aega lugeda „Valget valgust”?”

„Mul on kahju, kuid mul on filmi järeltöötlusega nii palju tegemist… Päevad kuluvad montaažiruumist väljumata.” Ta hääl kähiseb veidi. Loodan, et ma teda unest ei äratanud. Peas vilksatab mõte, et ta voodi on kindlasti valmistatud eritellimusel. Ta on isegi austraallase kohta pikk. Temaga kätt surudes tundsin end väiksena – ebaharilik tunne, vahelduseks isegi tore. Ometi tunnen end temaga suheldes ebakindlalt, mitte ainult füüsilisest aspektist. „Saan aru, aga kui teil on mahti lugeda, siis näete, et see film võimaldab nii palju huvitavaid visuaalseid lahendusi. Stsenarist on tore, väga sõbralik, kohe valmis ümber kirjutama. Kerge egoga. Agentuur on ekstaatiline. Tahavad paketeerimisega igati aidata.” Kuulan vaikust telefoni teises otsas. Aiman, et ta teab: agentuuri lubadused ei tähenda veel midagi.

„Meg oleks naispeategelaseks hea. Ta on tõeline trooper, ei mingi diiva.

Võiksime teile omalt poolt pakkuda pay or play’d. Me oleme tõsiselt huvitatud.”

Kui stuudiojuht mind praegu kuuleks, võtaks ta mul ilmselt pea maha! Saaksin ma Philip Noyce’i, tähtrežissööri, tuleksid staarid ja finantsid. Siis võiks juba pay or play kõne alla tulla. Kas kana või muna? Kuskilt peab alustama.

Philip Noyce lubab stsenaariumi esimesel võimalusel lugeda ja siis tagasi helistada. Ma tean, et pean talle paari päeva pärast ise uuesti helistama. Me jätame sõbralikult hüvasti. Tore, et ta vähemalt mu kõnele vastab.

Palun Jillil järele vaadata Megi tootmises oleva filmi filmograafia – filmigrupi nimed. Kas keegi tuttav ei tööta praegu temaga? Olen juba väsinud rääkimast agendi ja mänedžeriga – see ei vii kuhugi, kuni raha ei ole laual. Raha aga ei tule ilma staarita. Ma pean Megi ise üles otsima.

„Kostüümikunstnikuks on Alida. Võtted ei ole ehk veel läbi, kas proovime?”

„Suurepärane, kus nad filmivad?”

„Ma ei tea, pean uurima,” vastab Jill enesekindlalt ja ma tean, et ta leiab nad lõpuks kas või maa alt üles.

„Ole nii kallis… Ja kui sa tootmisega räägid, küsi ta numbrit, kas see pole muutunud, piiparit või ükskõik mis numbrid sulle meeldivad.”

„Mulle meeldivad numbrid, mis vastavad.” Naerdes lülitab ta speaker’i välja.

Alida on pärit Roomast. Ta saabus New Yorki viis aastat tagasi turistina. Alida oli kohanud Mudd Clubis mu ungari sõpra Gáborit ja tema juurde East Village’isse ankrusse heitnud.

Gábor on alati paistnud silma stiili- ja moetundega. Ometi polnud avangardne elustiil ja andekad fotod toonud talle edu. Ta elas prussakate ja rottidega võideldes narkoärikate tänaval, kus elu käis öösiti ja mainekad underground-ööklubid oma uksed sulgesid. Gáborit köitis Alida hullumeelne energia, armastus ja seks. Pealegi olid nad mõlemad eurooplased. Et Alidal oleks võimalik Ameerikas elamisluba saada, abiellus Gábor temaga. Oma itaalia sarmi ja seksapiili kasutades leidis Alida peagi tööd. Kord valmistas kostüüme ühele teatritrupile, kord moekaid rõivaid Soho boutique’ile, kuni sai tööd eriti väikse eelarvega sõltumatus filmis, mis linastus pisikestes kinodes. Pärast paari tormilist aastat abielu, mida nad võrdlesid õhupalliga, jooksis sellest õhk välja. Või oli Gábor Alida meelest liiga passiivne elulainetel surfama? Ühel õhtul korjas Alida oma kolm kompsu kokku ja otsustas Hollywoodis õnne proovida. Tal oli vähemalt üks film ette näidata. Alida oskas inimesi võluda, väsimatult aina uutele ja uutele ustele koputada, kuni üks neist avanes. Gus Van Sant otsis filmile veidi ebatavalise, euroopaliku stiilitundega kostümeerijat. Sealt algas Alida karjäär ja nüüd on ta üks Hollywoodi nõutumaid kostüümikunstnikke, kes töötab ainult tähtrežissööride suurtes stuudiofilmides. Alida sai lapse ja ostis paar maja Los Angelese eri linnaosadesse (lootuses, et pärast järjekordset maavärinat jääb vähemalt üks neist püsti). Ta on sportliku ellusuhtumisega, mille on saanud nooruses harrastatud tennisemängust. Tennise mängimise oli ta pooleli jätnud seitsmeteistkümneselt, kui otsustas eelistada kunstiõpinguid. Itaalias on iidsest ajast saadik olnud kunst täis elu ja elu täis kunsti.

Sisenen autoga Paramount Studiosi võlvidega peaväravast Melrose Avenuel. Vahiputka kõrval peatun.

„Teie nimi, palun. Kelle juurde?” Noormees naeratab. Kindlasti soovib temagi näitlejaks saada, nagu iga ettekandja või autodeparkija siin linnas. Mulle ulatatakse kreemikal paberilehel plaan, millele noormees märgib tee kostüümilattu. Sõidan aeglaselt paviljonide vahel, lootes näha mõnda tuttavat või üksinda ringi uitavat staari. Ei või iial teada, kala peab alati olema valmis näkkama. Mu lahtine auto on äsja pestud ja mulle meeldib stuudio tagahoovis ringi uidata. Seekord ei kohta ma kedagi ja jõuan kokkusaamisele õigeaegselt.

„Ilmar… Ilmar…!” hüüab Alida mind nähes rõõmsalt ja naeratab laiaekraanilist naeratust. Ta oskab inimesi tervitada: sa usud, et sinu nägemine on ta suurim rõõm. Kuid ma olen näinud, et ta käitub niimoodi kõigiga.

Kallistame. Ta naerab kõlavalt: „Ilmar, kuidas läheb?” Vähemalt ei ole see naer nii kunstlikult läbinähtav nagu enamik smiling’uid. Alida paneb tervitusse tükikese Itaalia päikest ja võib-olla on ta ikka ja uuesti oma vanu sõpru kohates tõepoolest õnnelik. Ka teda on meeldiv emmata. Pastasöömine annab itaallannadele kena rinnajoone.

„Ma mõtlesin, et sulle meeldib siit läbi tulla, selle asemel et peaksime stuudio einelaua valgeid seinu vaatama.” Ta osutab käega lõpututele rõivaridadele. „Vaata, mis siin ripub! Kogu Hollywoodi ajalugu. Vaata seda siidi! Katsu seda tafti! Olid siis aga materjalid… Missugune õmblustöö! See on Katharine Hepburni kleit „Aasta naisest”.”

Vaatan, imestan ja hingan sisse vanade riiete kopitushõngu. Räägin Alidale oma kohtumisest Hepburniga „Hollywoodi legendi” filmimise aegu.

„Nüüd kannab ta alati midagi oranži, kas oranži rullkaelusega sviitrit või oranži salli, et näole jumet lisada.” See vana kleit on hall. Ka filmid olid mustvalged.

Katharine Hepburn oli meie väikese võtte puhuks tõusnud hommikul kell viis. „Enne võtet tõusen ma alati vara. Kardan ja pabistan, kas ikka suudan olla nii hea, nagu ma tahan.” Ta oli ainuke Hollywoodi daam, kes oli teeninud neli Oscarit, kuid ikka veel tundis hirmu, ikka püüdis olla parim. Kas me kõik oleme eneseületajad, perfektsusehullud, töönarkomaanid, kes siin linnas läbi lüüa suudavad? Katharine Hepburni pika karjääri puhul ei olnud see juhus ega moenarrus: et nii kaua vastu pidada, pidi olema tõeliselt hea.

„Mina ei pabista enam,” lausub Alida. „Ma ei võta tööd isegi enam tõsiselt. Vaata neid filme! Mina neid vaatamas ei käi. Ma ei taha oma maitset rikkuda ega loe isegi enam stsenaariume, vaid lasen need oma assistendil läbi lugeda ja sisu mulle ümber jutustada…”

Äkki peegeldub ta näolt väsimus, mingi allasurutud resignatsioon.

„T-särke ja teksapükse võib iga loll näitlejale selga panna. Vaata, mis on juhtunud meie riiete, meie filmidega! Oh, mamma mia!” Ta paneb käed nagu palveks kokku: „Kui olen küllalt raha teeninud, tahan minna tagasi koju. Tahan teha kostüüme Teatro dell’Operale, La Scalale… Mu hing sureb siin varsti. Päästa mind!”

Emban Alidat ja kinnitan talle, et iga Euroopa kostüümikunstnik kadestab ta tööd. Olla oma ala parim, töötada Gus Van Santi, Oliver Stone’i, Curtis Hansoniga…

„Aga mul õnnestub nii vähe luua. Ma korjan neile riideid Barney kaubamajast, disainipoodidest…”

„Iga pereema tahaks sinu asemel staaridele šopata ja ehk ka enesele midagi kõrvalt leida. Raha eest, hea raha eest…” Pilgutan talle silma. „Palju nad sulle sisseostude eest aastas maksavad? 200 000, 300 000 dollarit?”

Alida paneb sõrme mu suule.

„Tss, ma tean, sul on õigus. Sa räägid nagu mu agent… Ma teenin hästi. Aga vaata seda inetut linna, kus me elame, vaata seda hingetut maad. Mu Rooma maja tagahoovis vedelevad Rooma impeeriumi aegsed katkised skulptuurid, mida siin näidatakse muuseumis hermeetilises klaaspurgis raha eest…”

Panen oma käe ta sõrmele mu suul ja annan sellele musi.

„Kallis Alida, ma tahtsin sind ainult lohutada, aga tean, et see pole võimalik… Või on?” Vaatan talle otsa ja naeratan kahemõtteliselt. „Kas selles neetud linnas on mõni hea itaalia restoran, kus me võiksime juua klaasikese chianti’t?”

Alida on võluv naine – sihvakas, hea figuuri, tumedate silmade ja pruunide sirgete juustega. Ta naeratab:

„Ilmar… Kas ma näen, mida ma kuulen! Või kuulen, mida ma tunnen! Ah, kui tore on veidi flirtida! Sa tead, et Ameerikas ei flirdita. Mehed ei tee seda.”

„Kuid meie sinuga oleme vanast maailmast…”

„… ja vanast elust. Ma olen olnud abielus sinu sõbraga ja tunnen su girlfriend’i.”

„Missugust?” teesklen imestust.

Alida paneb kahe käe sõrmed risti ja suunab minule. „Tagane, saatan!”

„Me võime juua klaasi veini kui kaks sõpra. Pealegi…”

Alida hoiab minul oma kelmikaid tumedaid silmi, millest ei ole võimalik midagi välja lugeda. Need on liiga tumedad, pimedad, põhjatud.

„Pealegi pole mu tööpäev veel lõppenud. Pean leidma Megile õhtukleidi, meil on hommikul vara kleidiproov.” Alida pöörab pilgu meie ümber rippuvatele kleitidele. Kõik need on olnud kellegi seljas, kellegi jaoks õmmeldud ja filmilindile jäädvustatud. Nad on muutunud ajatuks ja nende kandjad on võib-olla juba surnud.

„Kui prooviks talle selga midagi siit, midagi retrot…”

„Kas Meg on täna siin? On teil võttepäev?” poetan vargsi küsimuse, mille pärast olen tegelikult tulnud.

„Ei, täna filmime teist stseeni.”

Olen kimbatuses. Ma ei tea, kas rääkida Alidale asjast. Miks kiirustada?

Jalutan elutult rippuvate kleitide vahel ringi. Keegi avab akna. Kleidid hakkavad vaevu tuntavas tõmbetuules tantsima. Vaatan Alidat, kes tõstab rõivarivist kleite, neid silmade kõrgusel hoides ja pöörates. Ta on võluv naine. Miks ei võiks me lihtsalt flirtida? Restorani minna. Naerda, magada… Elust rõõmu tunda. Miks peame kõike tegema töö nimel, praktilisel eesmärgil? Miks peavad kõik siin linnas mõtlema kasule?

Kas ka Alida mõtleb nii nagu mina? Kas ta loodab, et ma pakun talle tööd oma järgmises filmis? Ei? Tal on küllalt tööd, võib-olla rohkem kui ta suudab teha. Ometi ühendas temagi meeldivat kasulikuga, määrates meie kohtumise rõivalattu. Vaatan, kuidas ta sobitab endale musta, sügava väljalõikega kleiti. Ta pöörab end minu poole ja naeratab: