Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
LIIGSE INIMESE PÄEVIK
MUMUU
SISSESÕIDUHOOV
VAIKNE NURGAKE
ASJA
ESIMENE ARMASTUS
STEPI KUNINGAS LEAR
KEVADVEED
PUNIN JA BABURIN
Ovetšji Vodõ küla. 20. märts 18.. a.
Just praegu lahkus arst minu juurest. Viimaks ometi saavutasin ma selguse! Kuidas ta ka ei põigelnud, pidi ta lõpuks siiski kõik ära rääkima. Jah, ma suren varsti, väga varsti. Jõed lähevad lahti, ja koos viimase lumega ujun minema arvatavasti ka mina… kuhu? jumal seda teab! Samuti merre. Mis siis ikka, kui surra, siis surra kevadel! kuid kas pole naljakas alustada oma päevikut võib-olla paar nädalat enne surma? Tühja kah! Ja mille poolest on neliteist päeva vähem kui neliteist aastat, neliteist sajandit? Igaviku kõrval öeldakse kõik olevat tühine, kuid sel juhul on ka igavik ise tühine. Ma laskun vist abstraktsetesse arutlustesse: see on halb märk, – kas ei ole ma viimati hirmul? Hakkan parem midagi jutustama. Ilm on rõske, tuuline – välja ma ei tohi minna. Kuid millest ma jutustaksin? Oma haigustest viisakas inimene ei räägi; novelli kirjutamine ei ole minu amet; kõrgematel teemadel arutleda käib mul üle jõu; mind ümbritseva elu kirjeldamine ei huvita isegi mind; mitte midagi teha on igav; lugeda ei viitsi. Ahaa! ma õige jutustan iseendale kogu oma elu. Suurepärane mõte! Enne surma on see sünnis ja ei solva kedagi. Alustan.
.....
«Teie vist,» alustas ta, venitades sõna teie ja vaadates mu lõuga põlgliku ilmega, mis imelikul kombel haruldaselt hästi sobis tema värske ning ilusa näoga, «teie ütlesite mulle häbematuse?»
«Ma ütlesin, mida mõtlesin,» laususin ma häält tõstes. «Tss… tasem,» ütles ta, «korralikud inimesed ei karju.
.....