Jaak Juske neljas lastele mõeldud ajalooraamat "Tallinna vanalinna kummitusmajad" viib pisut kõhedust tekitavasse maailma, kus Must Munk sikutab varbast, nähtamatu Must Parun avab uksi, verise kleidiga brünett näitsik teeb möödujatele pai, läbi ruumide hõljuvad kapuutsi kandvad mehekujud, samblarohelise kleidiga daam haihtub läbi paksu kiviseina, majaseinalt kaob värv ja kate ning paekivist müüri avausest vahib välja ahastava ilmega mehe pea, surmaläige silmis. Kõlavad nagu stseenid õudusfilmist? Tegelikult on need pildikesed igapäevaelust Tallinna vanalinnas, mida paljude arvates jagame lisaks linna külastavatele turistidele ka arvukate kummituste ja vaimudega. Kas nad on päriselt olemas või on hirmul vahel lihtsalt eriti suured silmad?
Оглавление
Jaak Juske. Tallinna vanalinna kummitusmajad. Isa põnevad unejutud ajaloost
Brita, öö ja kummitused
Vanalinna kurikuulsaim kummitustorn
Pika jala torni kummituse ehmatus
Kõrvuti kaks kummitustorni
Soome saatkond ja Must Parun
Riigikogu hoone särisevast tulejutist
Peaministri residents ja verise kleidiga brünett näitsik
Kinnimüüritud neiud
Maja, kus saatan pulmi pidas
Rataskaevu lõpnud kassid
Surm ja neiu pööningul
Mustpeade majas hõljuvad mehed
Naisevaim, kes kõndis läbi seina
Klooster, trükikoda ja vana sepikoda
Linnamuuseumi koledad lood
Verega kirjutatud armastuskirjad
Kuidas kloostrist koolimaja sai
Kas kummitused on ikka olemas?
Отрывок из книги
Kell on juba päris palju, aga Brita pole ikka veel magama jäänud. Isa on talle ja tema õele Emmale rääkinud unejutuks muuseas ka legende, vanu lugusid Tallinna minevikust. Kõige põnevamad neist on lood kummitusmajadest. Tallinn on väga vana linn ja kõige vanemad majad asuvad vanalinnas. Nii pole ime, et just seal kõige rohkem kummitusmaju asub. Kokku on pealinnas umbes poolsada hoonet, kus kuuldavasti vaime liikumas.
Brita ei ole päris kindel, kas kummitused või vaimud päriselt olemas on. Aga mine tea. Isa ütleb, et eks see ole usu küsimus. Nii võib neid uskuda ja võib mitte uskuda. Mõned väidavad, et kõiki neid viirastusi saab mõistuspäraselt seletada. Kindel on aga see, et meie elu on pikas ajameres vaid üks lühike silmapilk. Meie seljataha jäävad kümned, sajad kunagi elanud põlvkonnad. Inimesed, kes on rajanud Tallinna linna, esivanemad, ilma kelleta meid täna ei oleks olemas. On ju inimesed elanud tänase Tallinna kandis mere kaldal juba 5000 aastat, linna moodi asula on siin olnud aga viimased 1000 aastat.
.....
Mõnede kunagi Tallinnas elanud inimeste hinged ei ole aga väidetavalt pärast surma rahu saanud ja on endiselt – üldjuhul nähtamatuna – meie keskel liikumas. Kas leidsid need inimesed lõpu traagilisel teel või olid ise kellelegi liiga teinud? Nii seda kui ka teist, aga mõlemal juhul otsivad nad rahu. Kuni need õnnetud hinged seda leidnud pole, annavad nad endast vahel märku. Seejuures on osa kummitusi tõesti väga õudsed, mõned aga üpris leebed. Aga eks hirmul on alati suured silmad.
Kell läheneb keskööle, aga Brita pole ikka veel magama jäänud. Isa räägitud lood vaimudest kummitavad nüüd Brita peas. Mõned usuvad, et just pimedal keskööl on kummitused kõige aktiivsemad. Brita jääb igaks juhuks kiiresti magama. Siis pole ohtu mõne kummitusega kohtuda, sest Brita elab ka ise päris vanas Pelgulinna majas. Kes teab, mis tema kodus vanasti kõik juhtunud on. Aga ka unes võib mõnda kummitust kohata.
