Отрывок из книги
Võõras mees seisis ikka veel seal.
Kadi oli märganud teda juba umbes poolteist tundi tagasi, poodiminnes. Nende maja vastas üle tee oli park, mitte just kõige hoolitsetum maalapike suurte vahtrate, tammede, pärnade ja salguti istutatud hõbekuuskedega. Inimesi käis seal palju ja Kadi ei osanudki seletada, miks just see mees talle teiste hulgast silma hakkas. Välimuses polnud midagi erilist: kasvult üle keskmise, jõulise kehaehitusega, lühikeste tumedate juustega, silmi varjamas tumedad prillid. Võib-olla oli asi mehe käitumises – ehkki vaevalt mõnekümne meetri kaugusel oli platsike mitme vaba pingiga, eelistas ta seista suure tamme all, otse Kadi maja vastas. Ka kandis ta tumedat, eest tihedalt suletud nahktagi, vaatamata sellele, et ilm oli kesksuviselt soe.
.....
"Eksite, proua Tombre! Iga inimene on omaette maailm ning kuidas saab maailm olla igav! Ma ei eita, loomulikult on ühed huvitavamad kui teised, aga midagi leidub igaühes neist! Jutustage nüüd, palun, oma lapsepõlvest!"
Kadi meelest oli see teema, mis vaevalt et laia lugejaskonda paeluks, kuid ta ei hakanud enam vaidlema. Kuulekalt jutustas ta, et on pärit Lõuna-Eestist, ema ja noorem õde elavad praegugi seal, isa aga suri, kui tüdruk oli kuueaastane. Ta tunnistas, et lapsena oli ta unistanud saada baleriiniks, loomaarstiks, tuletõrjujaks ja muidugi ka kommipoe müüjatariks, rääkis paar lõbusat lookest lapsepõlvest ja kooliajast ning paljastas koguni seni hoolega hoitud saladuse, et seitsmendas klassis oli ta armunud ja saatnud ka anonüümse armastuskirja ei kellelegi vähemale kui koolidirektorile endale.
.....
