Читать книгу Mööda tumedat rada - Joonas Kollo - Страница 1

– 1 –

Kui nad välja astusid, puhus õues kerge varakevadine aprillituul. Päike ei tahtnud kuidagi paksude pilvede vahelt paista, kuid mõned kiired siiski tungisid neist läbi nagu nuga paksust võikihist. John, kuuekümnendates meesterahvas, võttis rahuliku sammuga suuna metsatee poole, kus ta tavaliselt koeraga jalutamas käis. Koer jooksis meeleldi hommikuti õues kõrge muru sees ringi, liputas hüplevalt saba, nuuskis ninaga ja haugatas aeg-ajalt, vaatas siis oma peremehe poole, veendumaks selles, et tema ikka ka järele jõuab. John kõndis aeglaselt, sest valu jalgades ei võimaldanud kiirema sammuga liikuda. Hea seegi, et ta suutis koeraga jalutada.

Äkki märkas vanamees, et koer jäi seisma ja nuusutas tundliku ninaga õhku, tehes koonuga omapäraseid liigutusi. Kui John koera juurde jõudis, seisis see ikka veel kohapeal.

„Noh, mis sa sealt nüüd nuusid? Lähme edasi, lähme.“ Koer aga ei tahtnud kohe kuidagi edasi liikuda. Ta vaatas paremale, nuusutas õhku ja pani siis metsa poole jooksu.

„Ei, ei! Ärme nüüd päris metsa ka lähe! Seal on veel märg ju…ja puha,“ ohkis vanamees, kuid mõistis, et vaielda peniga polnud mõtet, sest koer ei kuulanud teda ja jooksis sihikindlalt edasi. Varahommikune värske õhk tõstis ka Johni tuju ning ta lõi käega ja andis järele.

„Ah, olgu sinuga. Lähme,“ lausus John. Metsas oli veel väga märg ja rõske. Johni saapad ja püksisääred said märjaks. See ei häirinud teda kuigivõrd.

„Pea nüüd, poiss! Ma pole ju noor enam. Vanamees peab ka järele jõudma!“ ilus saksa lambakoer aga rühkis edasi, jäi hetkeks seisma, nuusutas maad, kraapis käpaga ja jooksis edasi. John hingeldas ja pidas vaevu koeraga sammu. Ta nägi ees, umbes sajaviiekümne meetri kaugusel väikest lagendikku, kuhu paistis hommikupäike. Koer jäi seisma, et ninaga õhku tõmmata. John jõudis lõpuks talle järele ning haaras koeral kaelarihmast.

„Pea nüüd, Rocky. Milles on probleem? Alati oled rahulikult jalutanud ja sõna kuulanud. Mis see nüüd olgu?“ Johni hääl oli kergelt pahane, kuid koer hakkas äkki klähvima ja tiris peremeest lagendiku poole. Rocky rebis end Johni käte vahelt vabaks ja sööstis lagendiku poole.

„Ega sa enne ei jäta, kui ma ükskord sind koju ära viin! Aga enne pean su kätte sama, peni!“ ütles John ja sammus ähkides lemmikloomale järele.

Ta ronis üle suure mahakukkunud puu ja astus kõrget võsa eemale lükates lagendikuni. John märkas, et haukuva Rocky ees maas vedeleb midagi. Midagi punase-ja sinisekirjut. Rocky jooksis tagasi ja haukus, kutsudes nii oma peremeest. John astus lähemale ja tardus paigale. Maas murul lamas tütarlaps. Johni hinnangu järgi polnud ta vanem kui kahekümne viie aastane.

„Siia sa tormasidki, Rocky…issand.“ sosistas John. Ta kummardus, et kuulata, kas tüdruk hingab. John ei tuvastanud seda, kuid mõõtis siiski veel pulssi ta käerandmel.

„Vaevu tunda, aga tüdruk on elus, Rocky. Me peame ta siit ära viima…linna ja abi kutsuma.“ Rocky lakkus oma pika keelega tüdruku nägu. Rocky niutsus, klähvis ja oli väga rahutu, justkui saaks aru, et see vaene tüdruk on hädas. Kui John pea tõstis, nägi ta kümmekond meetrit eemal kaht katkirebitud telki. Esemed vedelesid telgi ümber laiali. Veidi aega segadust silmitsedes märkas John maas vedelevatel riiedehilpudel ja lõhki rebitud telkidel vereplekke.

„Kohutav. Mis siin juhtunud on?“ Rocky silmitses peremeest kurbade silmadega. „Ma võtan ta sülle, Rocky!“ Enne kontrollis John, kas neiul pole luumurde. Tundus, et pole. John võttis neiu ettevaatlikult sülle ja hakkas aeglasel sammul tuldud teed tagasi minema. Paarikümne minuti pärast jõudsid nad metsateele, kust Rocky alustas teekonda lagendikuni. Johnil oli väga palav – tema hõlmad olid valla, sall rippus kaelas ja otsaesine muutus märjaks. Truu sõber Rocky sörkis rahulikul sammul Johni kõrval.

„Pea nüüd, ma tõmban hinge,“ ütles ta ja võttis seljast jope, et tütarlaps sellele asetada. Tütarlapse nägu oli kahvatuvalge, riided määrdunud, pükste peal verelaigud. Mustad juuksed sassis ja räsitud. Johnis tekitas see vaatepilt masendust ja valu. „Peame edasi minema. Ei tohi kauem oodata. Minu meelest ripub tema elu juuksekarva otsas!“

Kulus veel kümmekond minutit, enne kui John enda maja ette jõudis ja juba õuelt naist kutsuma hakkas.

„Issand, John, kes see on?!” karjatas ta, kui nägi, et tema mehe käte vahel on noor neiu.

„Ma ei tea! Ära küsi midagi, kutsu kohe kiirabi ja politsei! Ma leidsin ta metsast!“

„Oh, kui kole lugu! Kui kole lugu!“ halas naine ja tormas telefoni järele. John viis tütarlapse tuppa ja asetas ettevaatlikult diivanile. Rocky siples kogu aeg oma peremehe kõrval ja silmitses nukralt ilmselgelt kannatada saanud tüdrukut. Rocky oli piisavalt tark, taipamaks, et selle neiuga on juhtunud midagi väga jubedat. Olgugi et koerad ei oska rääkida, tunnevad nad väga hästi, kui midagi on korrast ära.

Johni naine kutsus politsei ja kiirabi, seejärel astus lähemale ja vaatas tütarlast. John kattis teda parasjagu tekiga.

„Ta on ju täitsa noor. Täitsa külmunud! Mis temaga küll juhtus?!“ Johni naine kattis oma näo kätega.

„Ei ole õrna aimugi, aga ta polnud üksi. Seal, kust ma ta leidsin, vedelesid asjad…palju asju…ja telgid…Ma ei tea, Linda. Rocky leidis ta…“ John rääkis häälega, nagu oleks ta sattunud raskesse avariisse, kuid siiski eluga pääsenud.

„John, tegu on ilmselt kuriteoga…Mul on hirm. Jõuaks politsei ometi kiiremini kohale.“

– 2 –

Kiirabi ja politsei jõudsid kohale ruttem, kui John ja Linda oskasid arvata. Kiirabibrigaad tormas kohe neiut üle vaatama ning politseinikud protokolli koostama.

„Teie täisnimi, palun.“ lausus maheda häälega politsenik, hoides käes pabereid ja pastapliiatsit.

„John McMerry. Naise nimi on Linda McMerry.“

„Mis kell te tütarlapse leidsite?“ küsis madala häälega pikka kasvu meesterahvas. Ta nägi välja 30–35-aastane. Tema kehaehitus oli sportlik ja õlad väga laiad. Paarimees oli aga täiesti tema vastand – paks, kohmakas, peas nokkmüts.

„Umbes kella seitsme paiku hommikul. Siis kui ma Rockyga õue läksin. Rocky on meie koer.“ Loom haugatas ja liputas saba. „Kui aus olla, siis tundis Rocky, et midagi on paigast ära. Vist tundis lõhna. Ta hakkas õhku nuusutama ja haukuma ning jooksis metsa. Ma jooksin talle järele, kuni jõudsin lagendikule, kust ma õnnetukese leidsingi.“

Noor politsenik kirjutas kiirelt kõik üles ning esitas veel küsimusi.

„Teie ja Linda tütarlast ei tunne, eks?“

„Ei“ vastas John lühidalt. „Seal oli kaks telki. Need olid katki rebitud, seal vedeles palju asju ja oli verd.“

„Jah, kohe läheme ka sündmuspaigale, kus täiendame protokolli. Siis ma võtan teilt mõned allkirjad ning sellega oleks esialgu kõik.“

„Jah, loomulikult. Kõige tähtsam on uurida välja, mis seal juhtus!“ Johni ja politseiniku juurde astus kiirabiarst.

„Pulss on väga madal, see on vaevutuntav, kehatemperatuur on 35 kraadi. Hingamine on väga pinnaline, kuid siiski on ta elus.“ Arst võttis kindad käest. „Mingeid vägistamise ega löömise jälgi pole. Ainuke, mis leidsime, on sügavad kriimustused kätel. See on kõik. Me viime ta haiglasse ning seal hoiavad teda arstid kontrolli all.“ „See on lihtsalt hirmuäratav!“ kostis Linda.

– 3 –

Politsei uuris sündmuspaika pedantse täpsusega, et ka kõige pisem detail ei jääks märkamata. Nad uurisid tähelepanelikult igat eset ja maalapikest. John ja Linda seisid veidi eemal ja vaatasid politseinike täpset tööd pealt. Kui politseinikud tegid fotosid, siis olid nad sunnitud astuma paar sammu edasi.

„Nad olid mitmekesi,“ ütles politseinik, kes veidi aega tagasi küsitles Johni. „Kaks katki rebitud telki, mõlemas on kõik asjad alles. Isegi kaks jopet on maha jäetud. Võib oletada, et nad lahkusid siit väga kiiresti, ja see, mis neid lahkuma sundis, oli nende jaoks väga ootamatu. „Seal eemal,“ ta näitas käega puu juurde, mis kasvas umbes kümme meetrit kaugemal telgist, „on palju verd. Esiteks peab selgeks tegema, kas veri tüdruku pükstel ning veri maas, on ühe ja sama inimese oma.“

Ta kõndis verelaikude poole. Paarimees tegi foto ja suundus metsa.

„Öelge, palun, mida te oskate selle kohta kosta?“ küsis John ja vaatas politseinikku tõsise pilguga.

„Ma ei taha spekuleerida, kuid üks asi on kindel – osa, kes olid siin, on kadunud. Tegu on tõnenäoliselt rööviga. See on hetkel kõik. Vabandage mind.“ Politseinik eemaldus teiste juurde, kuid tuli hetke pärast tagasi.

„Mitte ühtegi dokumenti pole ja ka neiu isik on siiani veel tuvastamata,“ rääkis ta, „jälgi on siin palju, kuid nende järgi võib oletada ainult seda, et tekkis paanika. Nende liikumine oli tõenäoliselt kaootiline. “ Ta suundus taas metsa poole.

„Cole, sind kutsutakse raadio teel. Miskit tähtsat.“ Cole oligi see politseinik, kes küsitles Johni ja kes pidi ka selle juhtumiga tegelema. Väikest kasvu politseinik jooksis raadiosaatjaga Cole’i poole.

„Jah, Cole kuuleb.“

„Cole, meil on uudiseid. Üks neiu möödus Johni ja Linda majast parasjagu siis, kui kannatanut kiirabi autosse toimetati. Ta olevat vaatanud seda pealt ning öelnud, et tunneb neiut. Sa pead siia tulema. “

„See on väga hea! Ma olen varsti kohal. Me pole veel siin lõpetanud, kuid peamised detailid on juba fikseeritud. Oleme varsti kohal!“

Just sel hetkel, kui Cole koos meeskonna ja Johni ning Lindaga lahkus sündmuskohale, toimetas kiirabibrigaad kannatanut autosse, kui äkki juba pikemat aega maja juures seisnud neiu ütles ootamatult kõigile, et tunneb kannatanut.

„Ma tunnen teda! Härra politseinik!“ Neiu jooksis politseiauto poole, mis seisi veidi eemal. „Ma tunnen seda tüdrukut!“

„Teie nimi, palun,“ alustas politseinik rahuliku tooniga.

„Kristina. Kristina Meier.“

„Nii, te väidate, et tunnete seda neiut.“

„Jah!“ vastas Kristina lühidalt.

„Rääkige kõigest, mida te teate.“

„Eile, umbes kell kuus või umbes sellel ajal seisin ma poe juures. Poest väljus neli noort inimest. Kaks noormeest ja kaks tütarlast. Nad oli matkajad, jah, matkajad, ma olen kindel. Nendel olid suured seljakotid seljas. Nad rääkisid, et neil on käsil pikk loodusmatk ja et peatuvad mõneks päevaks meie kandis. Siis astusid nad mu juurde ja küsisid, kus oleks minu arust hea koht ööbida. Nende seas oli seesama tüdruk, keda praegu viiakse kiirabiautoga ära…“ Kristina oli üpris närvis. Sõnad kadusid suust.

„Ja kas te oskate ka tema nime öelda? Kirjeldage neid. Kas oli midagi imelikku nende käitumises või midagi, mis võiks tunduda ebatavaline.“

„Ei tea. Nad ei öelnud seda. Ei, nad olid tavalises tujus. Ma ei märganud mitte midagi imelikku nende käitumises. Seda tüdrukut ma mäletan. Ja ühe noormehe nimi oli Roger vist, kuid ma ei ole kindel selles! Üks tüdruk oli heledate juustega, blond. Noormehed olid mõlemad tumedapäised. Rohkem ma vist ei oska midagi öelda…“

„Teie informatsioon on meile suureks abiks. Täname teid. Soovime ka teie konaktandmeid, et saaksime ka tulevikus teiega ühendust võtta, kui selleks muidugi vajadus tekib. Ning siis, palun, siia ka allkirja.“

„Jah, jah! Aga mis juhtus selle tüdrukuga?“ küsis ta lõpuks politseniku käest.

„Ta leiti metsast teadvusetuna. Tema sõbrad on kadunud. Rohkem ei saa ma midagi öelda.“

„Õudne lugu! Aga kui te enam mind ei vaja, siis ma läheksin…“

„Oodake üks hekt. Teiega vestleb veel härra Cole. Mu kolleeg ja ülemus. Ta jõudis just siia.“

„Jah, hea küll.“ vastas Kristina.

Kristina nägi politseiautot, mis peatus nende kõrval. Sealt väljusid John ja Linda noogutasid Cole’i jutu peale ja sammusid majja. Seejärel astus Cole Kristina juurde ja tervitas teda.

– 4 –

Kolm päeva pärast seda, kui John McMerry leidis metsast teadvuseta tüdruku, helises ühes korteris telefon. Kõnele vastas kolmekümnendates meesterahvas. Tema tumedad juuksed olid veidi sassis ning pruunid silmad väsinud.

„Alden kuuleb.“ Sekundi pärast tundus talle, et ta vastas liiga järsku.

„Tervist, Alden. Kuidas läheb, mees?“

„Pole viga. Puhkus vaikselt tiksub.“

„Rõõm seda kuulda! Aga mul on sulle üks tööülesanne.“

„Ma kuulan pakkumist.“

„Ma pakun, et ülehomsest on sul palju tööd, mees. Aga see pole telefonijutt. Ootan sind oma kabinetis tunni aja pärast. Sobib?“

Alden mõtles veidi enne kui nõusoleku andis. Nagu kokku lepiti, istub Alden tunni aja pärast oma ülemuse kabinetis.

„Ma arvan, et sa juba aimad, mis töö sind ees ootab.“

„Eks ma aiman jah, aga ei hakka enneaegu pakkuma midagi.“ Ta istus toolile.

„Loe seda. Siis räägin mina.“ Ülemus ulatas talle mapi. Alden tegi selle lahti. Ta luges hoolega pea iga lehekülje läbi.

„Kuidas tundub?“

Alden kergitas kulmu.

„Ei tundu just raskeim juhtum, ma oletan. Kas see tüdruk on siiani teadvuseta?“

„Alden, kas sa ütled mulle ära? Jah, ta viibib haiglas. Ootame kuni ta tuleb teadvusele.“ „Mul on jäänud veel viis päeva puhkust…! Saan ma sinna sõita viie päeva pärast?“ küsis ta erutunult ja asetas mapi tagasi lauale.

„Pärast seda juhtumit saad terveks nädalaks puhkusele! Sobib?“

„See on juba parem.“ Ta naeratas. „Sa rääkisid midagi ülehomsest? No siis on mul veel kaks päeva koos tänasega puhata!“

„Nii ta on, Alden.“ Ta tõusis toolilt ja tahtis juba minna, kuid siis jäi seisma.

„Miks jälle mina?“

Ülemus naeratas.

„Sa oled üks parimatest.“ Alden ainult naeratas kergelt ja jättis hüvasti. Õues seistes jäi ta hetkeks mõttesse.

Päev enne Aldeni ja ta ülemuse vestlust, hakkasid alevikus, kus kõik juhtus, levima juttud, et juhtumid tuleb uurima mingi agent või detektiiv. Ta pidavat siia jääma seni, kuni kõik lahendatud saab. See uudis oli nii hea kui halb. Ühest küljest tunnevad elanikud end turvalisemalt, samas kui kutsutakse keegi spetsiaalselt kohale, siis on tegemist väga tõsise juhtumiga. Sedasi arvas ka Kristina.

„Ema, kas sa oled kuulnud sellest, et keegi saadetakse meie linna seda tundmatu neiu juhtumit uurima?“

„Mina pole sellest küll midagi kuulnud. Aga kust sina seda kuulsid?“ Ema pesi parajasti nõusid. Kristina istus tugitoolis ja lehitses ajakirja.

„Siis kui ma poes käisin, rääkisid mingid vanamemmed selle neiu juhtumist ja siis üks neist ütles, et varsti saadetakse siia salaagent.“

Ema puhkes naerma.

„Ei mina usu neid vananaiste jutte. Ma arvan, et meie kohalik politsei saab selle lahendatud. No kõige tõenäolisemalt saadetakse keegi siia appi.“

Kristina pani ajakirja kinni ja vaatas mureliku pilguga ema poole.

„Aga ema, meil pole siin ammu midagi sellist juhtunud…see on väga imelik. Kellel on vaja rünnata matkajaid?“

„Kas vähe neid, kes peast segi on, Kristina? Seepärast ole ka sina ettevaatlikum, sest ma muretsen su pärast. Elanikud on ärevil ja hirmul. Olgugi, et rünnati võõraid, kuid siiski tuleb silmad ja kõrvad lahti hoida. Ei tahaks uskuda, et see jätkub.“

Kristina näole tekkis naeratus. Talle tuli meelde, kui ema need samad sõnad talle peale luges, kui ta veel väike tüdruk oli. Selles linnas möödus tema lapsepõlv. Tema mälestustes on see väike linnake alati olnud rahu ja sõbralikkuse sümbol. Vaatamata sellele, et vahel harva on siin nii mõndagi salapärast juhtunud. Kristina kasvas üles isata. Peres oli kaks last: tema ja vanem vend. Ema töötas pearaamatupidajana ja sai head palka, seega lapsed said üles kasvatatud. Kristina elas täpselt ema maja vastas väikeses majas, mille ta sai oma sugulastelt. Vend töötas Saksamaal. Jõulude ajal ja mõnel pühal vahel veel käis kodus, et näha lähedasi.

– 5 –

Alden jõudis linna kell viis õhtul. Ta parkis auto väikese hotelli kõrvale, mis asus umbes kilomeetri eemal McMerry majast. Alden võttis pakiruumist suure koti ja vaatas korraks põgusalt ringi. Paistis oranž päike, mis oli varjud juba üpris pikaks venitanud. Parkla kõrval asus väike pood, mille ees istus vanem lehte lugev naisterahvas, tema kõrval istus suur kullakarva koer. Aldenis tekitas vaatepilt rahuldustunnet.

Ta astus hotelli sisse ja pöördus administraatori poole. Saanud võtme, sammus ta oma tuppa. Mobiil helises.

„Kuulan.“

„Kuidas lood on? Oled juba kohal?“ kostis tema ülemuse hääl.

„Jah, juba hotellis. Sain toa kätte. Sean end sisse ühesõnaga.“

„Väga hea. Soovin sulle edu…aa, ja, veel üks asi. Su sõber ja kolleeg, Arthur, peaks praegu tegelema ühe asjaga umbes 200 km sinu asukohast.“

„Eks ma võtan temaga ühendust, kui vaja.“

„Tee, kuidas õigeks pead, Alden. Soovin edu!“

„Head päeva!“ vastas Alden ja pani telefoni kõrvale.

Ta istus voodi servale ja jäi korraks mõttesse, uppudes toas valitsevasse vaikusesse. Korraga tundis mees, et uni võtab võimust ning uinus pooleks tunniks. Alden ärkas järsku, tõusis voodist ja seadis sammud ukse poole. Peaks linnaga tutvust tegema… Ta jalutas mööda tänavaid ja nautis seda vaikust, seda kodust tunnet selles väikeses linnakeses. Ümbritsev paistis nii soe ja hubane. Seda oli ta juba ammu tahtnud. Ta möödus kirikust, seejärel keeras paremale ja sammus eramajade juurde, kus asus ka John McMerry maja. Temast möödus Kristina, nende pilgud kohtusid hetkeks. Neiu näis olevat heas tujus.

Alden otsustas, et alustab tööga homme, täna teeb ta väikese jalutuskäigu ning vaatab lihtsalt ringi, naudib vaikust. Pärast õhtusööki hotelli restoranis läks Alden oma tuppa ja viskus voodile. Kuigi päev oli mõnus, tulid pähe taas kurvad mõtted. Järjekordselt mõtles ta oma sõbrale, kuid püüdis kõigest väest need mõtted eemale peletada. Kell näitas peaaegu kaheksa. Ta võttis kätte ajalehe ja luges uudiseid. Viimased uudised pajatasid äsja aset leidnud juhtumist.