Jaksuküla poisid
Описание книги
Parijõe jutukogumik hallist külaelust lapse silmade läbi koos väikese inimese rõõmude ja muredega, omamoodi maailmaavastamiste, õnnestumiste ja ka esimeste pettumuste lood kui sirgutakse ja kasvatakse tehes harjutusi iseseivaks eluks. Kogu sisaldab jutte: Jaksu moonaküla, Vanaviisi-jutud, Jüripäev, Kalle Kusti, Vilu Jaan ja Kure Kaarel karjas, Esimesed napsid, Kättemaks, Siberisse, Mätliku Joosep. […] Viimati kohmas Mätliku Joosep küsida, poolhäbenedes ja kartlikult: „Kas seal Siberis ka vareseid on ja varblasi…? Seda tahtsin küsida.” Kalle Kusti täiendas küsimust omalt poolt: „Ja kas puud on samasugused nagu siingi, või on kuidagi teistmoodi… võõramaa puud, nagu kasvuhoones?” „Ha,” naeris Peeter. „Vaata, mis nemad ei taha. Aga tõepoolest ei mäleta, kas nägin seal varest ja varblast… mitte ei tule meelde. Naljakas, kuidas ma seda ei pannud tähele. Aga puid on samasuguseid kui meilgi, on ka teistsuguseid, kuid puu ikka puu.” […]
Отрывок из книги
Jaksu oli Kandivere mõisa moonaküla. Ta asetses mõisa rohuaia ja pargi taga, seal, kus lõppesid põllud ja algasid niidud ning sood.
Külasse viis kaks teed. Üks keeras ära suurelt teelt Vergu puhmastiku kohalt. Seda mööda sõitsid igal jüripäeval uued elanikud Jaksule ja sama teed mööda nad jälle lahkusid, kui mindi otsima mujalt paremat elu ja uut õnne. See oli ka moonalaste koolitee, kuna Vergu puhmastikus suure kivi juures oli poiste alaline kogunemise ja nõupidamise koht. Seal peeti aru, kui oli vaja lüüa lahinguid Väljakula poistega, ohiti ja kahetseti ühiselt, kui kellelgi koolis oli läinud halvasti.
.....
Pargi nurgalt, kus lõppes kõrgete pärnade rida, algas mõisa rohuaia müür. See oli nii kõrge, et poisid ei pääsenud selle otsa ega võinud midagi näha mõisa aeda. Rohuaia nurgast algas kõrgete kuuskede rida, mis ulatus moonakülast mööda peaaegu Roogniidu küünini, öövahi Kaarel teadis rääkida, et need kuused lasknud istutada vanaproua, kui ta veel olnud noor ja vana parun ta siia mõisa toonud. Et moonaküla ei paistaks mõisa torni, kus ta käinud istumas suveõhtuti, kohvi joomas ja heegeldamas.
Pargi nurga kohal põllu sees oli vana mahajäetud paemurd. Küllap moonamajade ehitamiseks sealtsamast võetigi kive. Seal elutses kärp, kes käis mõnikord moonakülas varastamas kanu ja tühjendamas kanapesi. Poisid nägid sageli ta painduvat selga vilkumas kivide vahel, aga kätte ei saadud teda kunagi, ehk küll mõnikord päevad otsa laoti kivitükke ühest kohast teise, püüti lõksudega ja meelitati igasuguste söötadega. Muidu oli aga kivimurrus hea mängida ja puhuda vanaviisi-jutte.
.....