Отрывок из книги
Härra Põlluaas hingas vilistades ja puhkides, kui oma suurt keha poolpimedas kolikambrist ümber tehtud pimikus ettevaatlikult pööras. Traksid pitsitasid ta halli särki suure etteulatuva kõhu ümber ja särgi kaenlaalustes laienesid märjad kollakad alad. Ta higistas ja levitas enda ümber üsna ebameeldivat lõhna – segu halvast hingeõhust, higist, odekolonnist Šipr ja paberossisuitsust. Nüüdki paistis ta särgitaskust pooltühi sinise- ja valgevärviline maakaardiga suitsupakk, peal vene tähtedega kiri Belomorkanal. Muidu lausa piinlikult korda armastava Põlluaasa sõrmeküüned olid tihedast suitsutõmbamisest kollakaks paakunud ja tema laiadel traksidega pükstel oli alatasa natuke pruunikat tubakapuru.
„Inimesel peab olema mõni väike nõrkus,” oli ta kord öelnud Bobe küsimise peale, et kas siis sellest kulukast ja tüütust suitsunäljast kuidagi lahti ei võiks saada. Ja vanad Grassmannid olid siis oma toas teineteise võidu Mintsile kinnitanud, et kui kõigil inimestel oleks vaid selline nõrkus nagu see väike lömmis suitsupakk rinnataskus, siis oleks maa peal juba ammu igavene rahu ja paradiis. Mis asi on paradiis, sellest tol õhtul eraldi ei räägitud, aga Mintsile tuli see paradiisi asi mitmel korral jälle meelde ja ta otsustas Zeidelt sobival ajal selle kohta midagi teada saada. Aga Zeide ei osanudki paradiisi kohta midagi täpsemat öelda, vaid rääkis keerulist juttu sellest, kuidas inimene peab oma elu õigesti elama. Tuli välja, et juutide elu on mitu korda keerulisem kui mittejuutidel, kel pole Jumalaga senimaani ühtki korralikku lepingut tehtud. Aga juutidel on leping olemas ja kui oled kord tubli juut, võib Jumala peale igal juhul loota. Muidugi, kui sa ise ikka oma lepingut kohusetundlikult täitnud oled. Ja neid seadusi olevat seal lepingus lausa mitusada. Aga kui sa ei ole juut, siis on seadusi täitmiseks tunduvalt vähem, nagu Mintsi Zeide jutust aru sai. See juutide asi ja kõik, mis sinna juurde käis, oli vahel üsna keeruline. Isegi selline mõistlik poiss nagu Setu-Manja poeg Jaska, kes oma perega keldris elas ja oli ometi lubanud Mintsiga koos kohe pärast kooli lõpetamist hakata oma maja ehitama, oli endale ikka mitu korda lasknud seletada, et Bobe ja Zeide tähendavad eesti keeles vanaema ja vanaisa ja et laupäevane pühapäeva pühitsemine on täitsa tavaline asi, mitte mingi arusaamatu veidrus.
.....
Aga meeste elu näiski koosnevat just ootamatutest asjadest, mida kunagi ei või ette teada. Vanaema seletas, et naiste elu seisab jälle koos mitmesugustest ootamistest. Et ootad, millal suureks tüdrukuks kasvad, ja ootad leeripäeva ja siis meheleminekut ja siis ootad, et lapsed kasvaksid, ja ootad, silmad peos, meest ei tea kust koju tulemas, aga lõpuks vanas eas ei olegi enam midagi tähtsat oodata. Siis ootad sugulaste sünnipäevi, nooremate inimeste pulmi ja vanade matuseid ja kõige lõpuks omaenda surma. Muidugi, kui peaks nii juhtuma, et tervis ikka väga käest ära läheb. Ja eks ta ikka lõpuks läheb käest ära, sellest on vähesed inimesed pääsenud.
Niimoodi rääkis vanaema alati, kui käsil olid suuremad koristamised ja pesupesemised. Kui käsil olid aiatööd, mis vanaemale väga meeldisid, siis rääkis ta hoopis rõõmsamaid lugusid suguseltsi inimeste ja naabrite elust. Lilli istutades ja umbrohtu kitkudes sai Mintsi tasapisi teada, mis hulle tükke naabrinaiste mehed joomase peaga teinud on. Ega siis kõik mehed ei ole niisama kenad ja mõistlikud kui vanaisa Aleksander. Vanaema rääkis ka pikki lugusid enda ja vanaisa tuttavaks saamisest ja sellest, kui ilus ta oli nooruses olnud. Ja veel rääkis ta enda ja vanaisa suguseltsist, kes kellega oli kurameerinud ja abiellunud ning lapsed saanud ja kes kõik olid elanud juba tükk aega enne tema, Mintsi sündimist. Terve hulk neist inimestest oli nüüd ammu surnud ning maetud sellele või teisele surnuaiale, kus nad suve jooksul vanaemaga jalutamas käisid, lühikese varrega reha ja vahel ka lillepott kotiga ligi võetud. Kesksuvel tulid surnuaiapühad, kus kübara ja heleda suvemantliga vanaema näitas tuttavatele naisterahvastele ilusasti kammitud ja suhkruveega niisutatud lokkide ning triigitud riietega Mintsit. Vanaemal oli suu punaseks värvitud ning pruuniks päevitunud põsed ja nina valge puudriga jahuseks tupsutatud. Valged heegeldatud niidikindad peitsid ta mustaks parkunud ja lõhenenud küüntega käed. Oma pikad mustad juuksed oli ta mitme juuksenõela ja kammiga suure pusimise peale kuklasse kinnitanud ja kogu seda kaadervärki ehtis väike beež musta siidpaelaga kaunistatud kübar. Ta hoidis papa kingitud musta käekotti kõvasti kaenla all ja muudkui rääkis oma läbinisti haritud pojast, kes haiglas iga päev mitmete inimeste elusid päästab. See poeg oli muidugi papa ja Mintsi sai siis papa elukäigu kohta üht ja teist huvitavat teada, millest kodus keegi varem rääkinud ei olnud.
.....
