Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas

Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas
Автор книги: id книги: 658422     Оценка: 0.0     Голосов: 0     Отзывы, комментарии: 0 1304,07 руб.     (14,08$) Читать книгу Купить и скачать книгу Купить бумажную книгу Электронная книга Жанр: Биографии и Мемуары Правообладатель и/или издательство: Eesti digiraamatute keskus OU Дата добавления в каталог КнигаЛит: ISBN: 9789985337912 Скачать фрагмент в формате   fb2   fb2.zip Возрастное ограничение: 16+ Оглавление Отрывок из книги

Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.

Описание книги

Romaan „Minu võitlus. Surm perekonnas” on norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi (snd 1968) hingekriipivalt aus elulugu, mis kirjeldab haaravalt ja detailirohkelt tema lapsepõlve, noorukiiga ja täiskasvanuelu nii abikaasa kui ka isana. Tema kompromissitut ja valusat võitlust, et jääda iseendaks, murda läbi, muutuda nähtavaks, kirjutada erakordne teos ja lüüa kõik pahviks. See on tal ka õnnestunud. Autori isa suri enne romaani ilmumist, nii et teda pahviks lüüa ei õnnestunud. Isa surm ongi romaani sõlmitus, mis sunnib peategelast oma elule tagasi vaatama ja endas korrektiive tegema. Romaan räägib ka sellest, kui raske on olla kirjanik ja jääda seejuures heaks inimeseks: kui muusa sind kord on suudelnud, taandub inimlik õnn tagaplaanile. Kuueosaline elulooline romaanisari „Minu võitlus” on viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteos. 2009–2011 ilmunud „Minu võitluse” sarja on kodumaal saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist ja pereliikmed on ähvardanud autorit kohtuga. See tõstatab küsimuse, kui kaugele tohib kunsti nimel pereprobleeme avalikustades ja pereliikmeid paljastades minna. Osalt just seetõttu, et meediamöllust rahu saada, elab autor praegu Rootsis.

Оглавление

Karl Ove Knausgard. Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas

1. osa

2. osa

Отрывок из книги

SÜDAME ELU ON LIHTNE: ta lööb, kuni jaksab. Siis jääb ta seisma. Põntsuv liigutus lakkab varem või hiljem, ühel või teisel päeval iseenesest ja veri hakkab valguma keha madalaima punkti poole, kuhu see koguneb lompi, mis on väljastpoolt nähtav kui tume ja pehmjas koht üha kahvatumal nahal, sedamööda kuidas kehasoojus alaneb, ihuliikmed jäigastuvad ja sooled tühjenevad. Esimeste tundide muutused toimuvad nii tasahaaval ja teostuvad nii vääramatult, võiks isegi öelda rituaalselt, nagu kapituleeruks elu kindlate reeglite, gentlemen’s agreement’i kohaselt, mille järgi joonduvad ka surma esindajad, kes ootavad alati, kuni elu on taandunud, enne kui asuvad uut maastikku hõivama. Aga siis on see ka pöördumatu. Tohutuid bakteriparvi, mis kehaõõnes pealetungile asuvad, ei suuda miski peatada. Kui need oleksid vaid paar tundi varem üritanud, oleks neile silmapilk vastupanu osutatud, aga nüüd valitseb nende ümber vaikus ning nad tungivad üha sügavamale niiskusse ja pimedusse. Nad jõuavad Haversi kanalitesse, Lieberkühni krüptidesse, Langerhansi saartele. Nad jõuavad Bowmani kapslisse Renesis, Clarki sambasse Spinalises, musta ollusesse Mesencephalonis. Ja nad jõuavad südamesse. Ikka veel on see puutumata, aga kuna sellelt on võetud liikuvus, mis on selle käimapanev jõud, valitseb seal ilmselt kummaline hüljatus nagu tööstushoones, kust töölised ülepeakaela minema on plaganud, võiks kujutleda paigale tardunud sõidukeid, mis tumeda metsa taustal kollaselt kiiskavad, tühjaks jäänud soojakuid ja täislastis köisraudteevaguneid, mis mäeküljel reas ripuvad.

Samal hetkel kui elu kehast lahkub, kuulub keha surmale. Lambid, kohvrid, vaibad, lingid, aknad. Nurmed, sood, ojad, mäed, pilved, taevas. Miski sellest ei ole meile võõras. Oleme pidevalt ümbritsetud surnud maailma esemetest ja nähtustest. Ometi on vähe asju, mis ärataksid meis suuremat kõhedust kui näha inimest, kes on püütud surnud maailma, vähemalt kui otsustada jõupingutuste põhjal, mida teeme surnukehade silma alt ära koristamiseks. Vähe sellest, et nad suuremates haiglates spetsiaalsetesse ligipääsmatutesse ruumidesse peidetakse, aga ka eriliftide ja keldrikoridoride kaudu sinnapääs on salastatud, ja kui keegi peakski mõnesse neist kogemata ära eksima, on surnukehad, mida temast mööda veeretatakse, alati kinni kaetud. Kui neid aga haiglast ära veetakse, toimub see eraldi väljapääsu kaudu ja autodega, mille aknad on toonitud; kirikus on nende tarvis spetsiaalne akendeta ruum; matusetseremoonia ajaks on nad paigutatud kinnisesse kirstu, kuni nad hauda lastakse või ahjus ära põletatakse. Säärase kohtlemise praktilist eesmärki on raske tabada. Kadunukesi võiks näiteks vabalt sõidutada mööda haiglakoridore katmatult ja transportida hariliku taksoga, ilma et see kellelegi mingit ohtu kujutaks. Vana mees, kes kinoseansil sureb, võib julgelt seansi lõpuni istuma jääda, samuti järgmiseks seansiks. Õpetajat, kes saab kooliõuel infarkti, ei pruugi tingimata tulise rutuga minema vedada, sest ei juhtu midagi hullu, kui ta seniks õuele jääb, kuni majahoidjal on mahti temaga tegelda, olgu siis alles pärastlõunal või õhtul. Ja kui mõni lind laskubki teda nokkima, mis siis sellest? Kas see, mis teda hauas ootab, on ainult sellepärast parem, et me seda ei näe? Kuni surnud lausa tee peal ees ei vedele, pole kiiret kuhugi, ega nad teist korda sure. Talvine külmaperiood peaks selles mõttes eriti soodne olema. Kodutud, kes pinkidel ja kangialustes surnuks külmuvad, enesetapjad, kes kõrghoonetest ja sildadelt alla hüppavad, vanad naised, kes trepist alla kukuvad, hukkunud, kes oma lömmisõidetud autosse kinni on kiilunud, poiss, kes pärast linna peal lõbutsemist purjuspäi merre sulpsatab, väike tüdruk, kes jääb bussi alla – milleks see paaniline rutt neid minema toimetada? Siivsus? Mis oleks siivsam kui see, et tüdruku isa ja ema näeksid tunni või paari pärast, kuidas laps õnnetuspaiga kõrval lumel lebab, keha, lömastatud pea, verised juuksed ja puhas jopp katmata? Siis lebaks ta seal maailmale avatult ja saladusteta. Aga isegi tund aega lumel ei tule kõne alla. Linn, mis oma surnuid pilkude eest ei peida, linn, kus neid võib näha vedelemas sõidu- ja kõnniteedel, parkides ja parklates, pole linn, vaid põrgu. Et see põrgu meie eluolu realistlikumalt ning läbi-lõhki tõesemalt peegeldab, ei oma tähtsust. Me teame, et see on nii, kuid ei taha seda näha. Sestap ka see kollektiivne allasurumisakt, mida väljendab surnute eest ära toimetamine.

.....

Hetke vaatas ta mulle sõnagi lausumata otsa. Siis kruttis ta endal nimetissõrmega meelekohal.

„Sa ei usu mind?” küsisin ma. „Päriselt.”

.....

Добавление нового отзыва

Комментарий Поле, отмеченное звёздочкой  — обязательно к заполнению

Отзывы и комментарии читателей

Нет рецензий. Будьте первым, кто напишет рецензию на книгу Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas
Подняться наверх