Оглавление
Karsten Brüggemann. Tallinna ajalugu
Eessõna
I Keskaegne Tallinn (13.−16. sajand)
1. VÕIMUPOLIITILINE KONTEKST
Eestimaa ja Tallinna esiajalugu
Põhja- ja Ida-Euroopa ristiusustamine
Taanlaste ristiretk Eestimaale
Hansa Liidu sünd
Tallinn Mõõgavendade ordu, Taani kuningriigi ja Hansa Liidu vahel (1219–1346)
Saksa ordu valitsuse all (1346–1561)
2. TALLINN KUI RESIDENTS
Ülalinn (Toompea)
Ordud ja kloostrid
3. KODANIKELINNA ARENG
Keskaegse Tallinna linnapilt
Linnaelanike arv ja struktuur
Tallinna linnaõigus
Raad
Gildid ja tsunftid
Kaubandus
Toit, rõivad, eluase – argipäev ja pidupäevad keskaegses Tallinnas
II Tallinn varauusajal (16.–18. sajand)
1. TALLINN ROOTSI KROONI VÕIMU ALL (1561–1710)
Residents-linn Toompeal (ülalinn)
Kodanikelinn (all-linn)
Linnapilt
Majanduslik ja sotsiaalne areng
Kaubandus
Käsitöö
2. VENE VALITSUSAJA ALGUSPERIOOD (1710–1783)
Ülalinn Vene võimu all
Linnapilt 18. sajandil
All-linn (kodanikelinn)
3. KIRIK, HARIDUS, KULTUUR JA HOOLEKANNE VARAUUSAEGSES TALLINNAS
III Tallinn 18. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni
1. VAHEMÄNG: KATARIINA II AEGNE ASEHALDUSKORD
Tallinn enne reforme
Katariina II reformid
Kodanliku ühiskondliku elu tekkimine
2. TALLINN SÕJA JA RAHU AJAL
Sõjasadama väljaehitamine
Tallinna väliskaubanduse järgjärguline allakäik
Tallinn vene kuurordina
Elutingimused Tallinnas
3. KESKAJAST UUSAEGA: TALLINN METROPOLIKS KUJUNEMISE TEEL
Linnaehituslikud muutused
Industrialiseerimine ja linnahalduse reformid
Sakslaste Revalist saab eestlaste Tallinn
4. TALLINN REVOLUTSIOONIDEVAHELISEL AJAL 1905–1917
1905. aasta revolutsiooniline vägivallapuhang
Tallinna utoopiad – Esimesele maailmasõjale eelnenud aastad
Sõda, revolutsioon ja Eesti Vabariigi väljakuulutamine
IV Tallinn 20. sajandil
1. TALLINN ESIMESE MAAILMASÕJA PÄEVIL: SAKSA OKUPATSIOON JA EESTI VABADUSSÕDA
2. TALLINN EESTI VABARIIGI PEALINNANA
Tallinn demokraatia ja diktatuuri vahel
Elutingimused pealinnas
Pealinna esindushoonete rajamine
Tallinna kultuurielu
3. TALLINN TEISE MAAILMASÕJA PÄEVIL
Baltisakslaste ümberasumine ja lavastatud revolutsioon
Tallinn nõukogude võimu aastal 1940/41
Tallinn Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944
4. TALLINN NÕUKOGUDE LIIDUVABARIIGI PEALINNANA
Stalinismiaegne ülesehitustöö
Tallinna kultuurielu sirbi ja vasara juhtimisel
Sport ja protest: Tallinn olümpialinnana
Tallinn kui laulva revolutsiooni toimumispaik
5. PILGUHEIT OLEVIKKU: TALLINN PÄRAST 1991. AASTAT
Kronoloogia
Illustratsioonid
Pilditahvlid
Bibliograafia
Отрывок из книги
Tallinna linna tekke tingisid erinevad tegurid. Ühelt poolt eksisteerisid tulevase linna asupaigas juba enne 13. sajandit eestlaste asundus ja/või kaubaplats. Teisalt oli linna teke osa kõrgkeskaegsetest arengusuundumustest, mis lähtusid peamiselt Saksa-Rooma riigist ja tema naabritest. Siin tuleks esmajoones mainida Euroopa ristisõdade liikumist (11. saj lõpp −14. saj), mis pärast keskendumist Lähis-Ida islamialadele avastas Kirde-Euroopa veel ristiusustamata osad ja alistas terve rea hõime, sealhulgas ka eestlased. Sel moel kaitsesid sõjalis-usulised ordud ja ristisõdijate väed ühtlasi läänekirikut, mille misjonärid-piiskopid said sõjaväe kaitse all hakata tasapisi rajama kirikute ja koguduste võrgustikku. Tallinna piiskop, Mõõgavendade ordu, Saksa ordu ja Taani kuninga esindajad, kes kõik suurema või väiksema reeglipärasusega Tallinnas resideerusid, olid üks osa laiemast ristisõdade ja misjonitegevuse kontekstist. Tallinna tekke teist välist tegurit võib näha kõrgkeskaegses „linnade asutamises” − ajaloolises fenomenis, mille algusjärgus olid asundused küll juba olemas, ent ametliku linnaasutamise aktiga omandasid need uusasunduste iseloomu. Konkreetselt asetus Tallinna asutamine seda tüüpi linnade „asutamise” konteksti nagu Lübeck, Freiburg (Breisgaus), Leipzig, München või Brandenburg, mis kõik tekkisid 12. sajandil. Samas kujutas Tallinna asutamine endast nende linnadega võrreldes suhteliselt hilist akti, mis on seletatav Tallinna ja teiste Põhja-Euroopa linnade perifeerse asukohaga Saksa-Rooma riigi linnamaastikul. Niisiis kuulub Tallinn tüpoloogiliselt, ent ka ajaliselt ühte ritta teiste Läänemere ruumi linnadega, mis asutati samuti 13. sajandil ja mis hiljem kuulusid Hansa Liitu, nagu näiteks Rostock, Wismar, Stralsund, Barth, Wolgast, Altstadt (Königsberg), Elbing (Elbląg), Kulm (Chełmno) või siis Riia.
Peale väliste tegurite, mis aitasid kaasa Tallinna asutamisele, oli muidugi ka kohalikke. Need on tihedalt seotud eesti hõimude varase ajalooga. Esimeste asunduste jälgi võib Eestimaal leida juba umbes 10 000. aastast e Kr ehk ajast, mil Eestimaa põhjarannikult 12 000. aasta paiku e Kr oli taganenud nn Wisła jääliustik, mis viimasel jääajal kattis ulatuslikke alasid Põhja-Euroopas, ning seejärel ka Balti Jäämeri (u 12 600 −10 300 e Kr). Millist keelt Eestimaa esimesed asukad rääkisid, ei ole teada. Ent soomeugri keeleteaduse andmetel kasutati umbes 3000. aastast e Kr üht läänemeresoome keelevormi. Võimalik, et eestlasi kui üht selgelt piiritletud etnilist rühma mainitakse esimest korda Rooma ajaloolase Tacituse „Germania” (98) 45. peatükis. Seal esineb Aesti nime all üks hõim (gens), kes elas „Sveebi mere” (Läänemeri) kaldal, Vistulast (Visla) kirde pool, svioonidest (skandinaavlased?) ida ja sitoonidest lääne pool. Tacitus kirjeldas aeste küll kui hõimu, kes oma kommetelt ja rõivastuselt sarnanes sveebidega, kuid ta ei kirjeldanud neid sarnasusi lähemalt. Sveebide kohta teadis Tacitus rääkida, et neid valitsesid „vürstid” (principes) ja „kuningad” (reges), nad läkitasid saadikuid (legationes) pühades hiites peetud sveebi alamhõimude koosolekutele (ptk 39) ja nende ühiskond jagunes aadlikeks (nobiles), vabana sündinuteks (ingenui), vabakslastuteks (libertini) ja orjadeks (servi) (ptk 39, 44). Tacitus mainis samaaegselt ka fennide hõimu (”Germania”, ptk 46), kelle kohta ta ei teadnud, kas nad tuleks arvata germaanlaste või sarmaatide hulka. Nii aeste kui ka fenne kirjeldas Tacitus kui jahi- ja korilasrahvaid, kes − eriti võrreldes roomlaste ja läänegermaanlastega − paistsid olevat äärmiselt primitiivsed ja metsikud.
.....
2 – käärkamber
3 – kapiitlisaal
.....
