Järvemaja. Sari «Varraku ajaviiteromaan»

Оглавление

Kate Morton. Järvemaja. Sari «Varraku ajaviiteromaan»

1. Cornwall, august 1933

2. Cornwall, 23. juuni 1933

3. Cornwall, 2003

4. Cornwall, oktoober 1932

5. Cornwall, 2003

6. London, 2003

7. Cornwall, 25. juuni 1933

8. London, juuni 1911

9. Cornwall, 2003

10. Cornwall, 1914

11. Cornwall, 2003

12. London, 2003

13

14. Cornwall, 23. juuni 1933

15. Cornwall, 2003

16. Cornwall, 2003

17. London, 2003

18

19. Oxford, 2003

20. London, 1931

21. London, 2003

22

23

24

25. Cornwall, 1931

26. London, 2003

27. Cornwall, 1932

28. Cornwall, 2003

29. Cornwall, 1932

30. Cornwall, 2003

31

32. Cornwall, 23. juuni 1933

33. Cornwall, 2003

34. London, 1941

35. London, 2004

Tänusõnad

Отрывок из книги

Mu väikseimale pärlile Henryle

Tal oli teenimatult vedanud, sest kuu oli pilve taga, ja ta liikus pilkases ööpimeduses edasi nii kiiresti kui vähegi sai. Ta oli käinud siin juba varem, et kaevata valmis auk, aga alles nüüd, pimeduse katte all võis ta oma töö lõpetada. Vihm piitsutas forellijõe pinna säbruliseks ja peksis armutult selle kaldaid. Mingi loom jooksis raginal läbi lähedal kasvava tihniku, aga ta ei võpatanud ega jäänud seisma. Ta oli metsaga lapsest peale tuttav ning teadis siin iga rada.

.....

Jätnud kiili sinnapaika, ületas ta ühe hüppega jalgraja ja hakkas hiilimisi minema ümber järve, vältides muruplatsi ja salkkonda töömehi, kes olid ametis tulevärgi tarvis püstitatud keeruka rajatise juures; end niiviisi varju hoides jõudis ta väikese varjatud iluaiani. Seal istus ta vana purskkaevu päikesesoojadele kiviastmetele ning asetas korvi enda kõrvale. See on varitsemiseks ideaalne paik, otsustas ta; sealsamas kasvav viirpuuhekk kaitses teda soovimatute pilkude eest, samal ajal kui lehestikus olevad tühikud võimaldasid hoida kenasti silma peal uuel paadisillal.

Oodates hetke, millal saaks jääda Beniga omavahele, jälgis Alice kahte meresinises taevas tiirutavat künnivarest. Tema pilk eksis majale, kus redelitega mehed vinnasid tellisfassaadile tohutu suuri rohelistest okstest vanikuid ja paar majateenijat oli ametis sellega, et riputasid räästa alla peente nööride külge hapraid paberlaternaid. Päike langes ülemistele mosaiikakendele ja pani need särama ning nende suguvõsa maja, viimse võimaluseni läikima löödud, nägi välja nagu briljantidega ehitud vana daam, kes valmistub iga-aastaseks ooperikülastuseks.

.....