Отрывок из книги
Pühendan selle loo oma õdedele – Paulale, Brigittale, Brigellale ja väikesele Kristannale. Tore, et olemas olete.
Mina tundsin ennast sel hetkel veel hästi. „Kohekohe,” püüdsin oma suurt õde rahustada. „Mida sa põed? Lennukisse hakatakse laskma alles veerand tunni pärast!” Heitsin veel viimase pilgu peeglisse ja sasisin sõrmedega oma juukseid, üritades neile natuke kohevust juurde anda. Käisin kah, peegelpildil polnud väga vigagi. See sinine triibutaja oli täitsa asja ette läinud, ehkki nii ema kui Heidi krimpsutasid muidugi nina, kuuldes, et kavatsen Londoni reisi ajaks oma juustesse sinised salgud sisse teha. Rahustasin nad mõlemad maha, kinnitades, et need triibud saab väga kergesti lihtsalt veega maha pesta. Ja nüüd siis ilmestaski mu muidu nii igavaid tumepruune juukseid mitu erksat sinist salku. Jalga olin omale ajanud tumesinised alt laienevad teksad, seljas oli mul roosa Marilyn Monroe pildiga T-särk ja kuna hommikul oli õues äärmiselt ebasuviselt külm, siis olin sunnitud särgi peale ka veel tumesinise teksajaki tõmbama.
.....
Rebeka tuli minuga kaasa. „Osta mulle ka kommi,” nurus ta. „Või midagi muud head!”
Heidi pööritas silmi. „Vaata, et sa talle mingit värvilist keemiat ei osta,” targutas ta. „Ema käskis mul silma peal hoida, et Rebeka liiga palju magusat ei pugiks!”
.....
