Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi.
Описание книги
"Aga mis te seal Vietnamis tegite?” küsitakse uudistavalt. Tundub arusaamatu, kuidas saab lihtsalt koti pakkida ja Vietnamisse sõita, pealegi veel väikelapsega. Mitte töö pärast, mitte turismireisile, vaid mõneks ajaks elama. Vietnam on suurepärane koht lihtsalt niisama olemiseks. Kui ma mõni aeg tagasi, seljakott seljas, esimest korda Vietnamisse sattusin, ahhetasin kodustele: siin on soe, söök on jumalik ja kõik on nii odav! Ererohelised riisipõllud, türkiissiniste lahesoppide järsud lubjakivist kaljunukid, hallikassinised mäeahelikud, kultuuride ristumine, veider kommunistlik režiim – romantiline, eksootiline, põnev! Kas sellesse riiki on väikese lapse ja seljakotiga turvaline ja vastutustundlik rändama minna? Ootamatult avastan, et seekord pakub Vietnam tõsiseid katsumusi, mis panevad proovile mu senised tõekspidamised ja nii mõnigi kord kõigutavad mu maailmaparandamise usku.
Отрывок из книги
Selle raamatu teekond on olnud pikk, oma kaks aastat, mille jooksul on tema valmimisse oma käe või õigemini mõistuse külge pannud väga suur hulk inimesi. Ükski raamat ei valmi ju vaid autori ainutööna. Siinkohal soovin erilise tänu edastada kahele inimesele, lootes, et teised asjaosalised seda esiletoomist pahaks ei pane. See raamat ei oleks kindlasti sündinud Marjeta, kes oli osaliselt idee autor ja kahe aasta jooksul minu tagantutsitaja ning innustaja. Aitäh inspiratsiooni, aga ka kannatlikkuse eest talle kaugele ookeani taha. Tänusõnad lähevad ka teisele poole ookeani taha, kaugele saarele Vaikses ookeanis, kus elab oma perega Anna – aitäh Hanois koos veedetud aja, raamatu lugudele kaasamõtlemise ja suurepäraste fotode eest!
Õnneks on puberteedi ja täiskasvanuks saamise vahele jäänud paarikümne aasta jooksul maailm imeväikeseks muutunud. Enam ei ole olemas „piiri taga” asuvaid maid. On vaid maad, kus ma olen käinud, ja maad, kus ma ei ole käinud. Euroopa on täna minu koduks ja välismaa on kõik see, mis sealt väljapoole jääb. Et jagan pereelu kahe riigi – Eesti ja Poola – vahel, pean nüüd Varssavisse lendamist sama tavaliseks kui omal ajal Tallinnas sugulaste külastamist.
.....
Adrian suhtub mu hirmudesse mõistvalt, kuid ta ei anna alla. Temale omaselt võtab ta minu rahustamiseks kasutusele oma tugeva trumbi – loogika.
„Aasias ja Aafrikas sünnivad ka ju lapsed ja ju nad seal midagi ikka söövad ja jäävad seejuures ellu.”
.....