Clea

Оглавление

Lawrence Durrell. Clea

I

II

III

IV

V

II

III. MINU VESTLUSED VEND EESLIGA (Väljavõtteid Pursewardeni märkmeraamatust)

IV

V

VI. Mu pimeda muusa kümme janust sõrme mu näole joonistavad sensuaalse mustri

VII

VIII

IX

X

TÖÖMÄRKMED

MÄRKMED CLEALE (Pursewardenilt)

MÄRKUSED ROMAANI TEKSTIS

Отрывок из книги

Tol aastal oli tavalisest rohkem apelsine. Need kumasid läikivroheliste lehtede vahel toestikes nagu laternad ja hubisesid kõrgel päikest täis metsade vahel. Nad oleksid nagu tahtnud pühitseda meie lahkumist väikeselt saarelt, sest lõpuks oli Nessimilt saabunud kauaoodatud teade justkui kutse tagasi allmaailma. Teade pidi mind vastupandamatult viima linna, mis nagu ikka hõljus illusiooni ja tegelikkuse piiril, substantsi ja luulekujundite vahel, mis mul alati tekkisid selle nime kuuldes. Mälestus, ütlesin ma endale, mis on moondunud alles pooleldi paberile pandud ihade ja intuitsiooni mõjul. Aleksandria, mälestuste pealinn! Kõik kirjatööd, mida ma olin laenutanud elavatelt ja surnutelt, kuni ma ise muutusin omamoodi post scriptum’iks kirjale, mida kunagi polnud kirjutatud ega posti pandud …

Kui kaua olin ma ära olnud? Ma suutsin seda vaevu välja arvestada, kuigi kalendriaeg annab ju vähemalt aimu ajastutest, mis eraldavad ühte inimolekut teisest, ühte päeva teisest; ja kogu selle aja olin ma tegelikult elanud seal, oma südamehääle Aleksandrias. Lehekülg lehekülje ja südamelöök südamelöögi haaval olin ma andunud sellele grotesksele organismile, kellest me olime kõik kunagi moodustanud osa, ühtviisi nii võitjad kui võidetud. Iidne linn muutub mõtte pintslilöökide all, mis on piiranud ümber ta tähenduse ja nõuavad häälekalt taga oma identiteeti; kusagil seal, Aafrika mustadel turris seljandikel elas edasi selle paiga aromaatne tõde, kibe läbinärimatu minevikutaim, mälestuste säsi. Ma olin kunagi alustanud mineviku kogumist, kodeerimist ja annoteerimist, enne kui see muutub olematuks – vähemalt selline oli olnud mu endale võetud ülesanne. Mul polnud see õnnestunud (võib-olla oli see lootusetu?), sest niipea kui ma olin ta näivuse sõnadesse palsameerinud, lammutas selle lähtepunkti juba uue teadmise sissetung, kõik kukkus koost ainult selleks, et ehitada end jälle üles ettenägematutes, ettearvamatutes mustrites …

.....

Ärasõidueelsel õhtul olid väljas kõik külaelanikud, et kostitada meid vardas küpsetatud lambalihast ja kuldsest retsinast[3.] koosneva lahkumisõhtusöögiga. Lauad ja toolid olid väljas kogu väikese peatänava ulatuses ja iga pere tõi pidusöögile lisa. Isegi kaks uhket prominenti, linnapea ja preester, olid kohal ja kumbki istus pika laua otsas. Külm oli istuda niimoodi lambivalgel, tehes nägu, et on suveõhtu, aga isegi tuhm kevadine kuu aitas pidusöögile kaasa, tõustes silmituna merest, et paista valgetele laudlinadele ja häilida veiniklaase. Vanad läikivad, veinist õhetama löönud näod särasid nagu vasknõud. Iidsed naeratused, arhailised kõnetamisvormid, traditsioonilised viisakused ja tähelepanuavaldused vanast maailmast, mis oli juba hääbumas ja meist eemaldumas. Vanad käsnalaevastike kaptenid imesid sinistest emailpurkidest neile heldelt kallatud veini; nende soojad embused lõhnasid kortsus paradiisiõunte järele ja suured, tubaka värvi vuntsid lokkisid kõrvade poole.

Algul oli see kõik mind liigutanud, sest ma arvasin et kogu tseremoonia on korraldatud minu auks; aga see polnud vähem liigutav, kui ma mõistsin, et seda tehakse mu riigi auks. Olla inglane, kui Kreeka on langenud, tähendas olla iga kreeklase kiindumuse ja tänu objekt ning pisiküla alandlikud talunikud tundsid seda sama kirglikult kui kreeklased igal pool mujal. Toostid ja tõotused kajasid paduvihmana öös vastu ja kõned lendasid tuulelohedena kõrges Kreeka stiilis, mis oli mahlakas ja helisev. Need näisid moodustavat surematu luule kadentse – meeleheitliku tunni poeesiat, aga muidugi olid need üksnes sõnad, armetud tuulde lausutud sõnad, mida nii kergelt sünnitab sõda ja mille rahuretoorika kõlas varsti äraleierdatult.

.....