Отрывок из книги
No see hakkas nii. Mina polnud kunagi midagi öelnud. Midagi! Arthur Ganate ajas mind rääkima! Arthur, üliõpilane, õppis kah minuga arstiteadust. Sõbrad. Ühesõnaga, me saame place Clichy peal kokku. See oli pärast lõunat. Ta tahab rääkida. Ma kuulan. „Mis me siin tänaval passime! Lähme parem sisse!” Me lähme sisse. Nonii. „Terrassil on paras mune keeta!” alustab Arthur. „Kohvikus on etem!” Selle järel märkame, et tänavatel pole hingelistki, kuumuse tõttu, autosid, mitte midagi. Külmaga sama lugu, ei kedagi tänavatel, Arthur veel rääkis sellest, ma mäletan. Et: „Pariisis oleks inimestel nagu kohutavalt kiire, aga tegelikult nad ainult jalutavad hommikust õhtuni, see on ju selge, vaata, sest et kohe kui ilm jalutamiseks ei sobi, on liiga kuum või külm, nii pole neid enam kedagi näha, kõik on majades varjul, joovad kohvi ja õlut. Tõsijutt! „Kiiruse ajastu!” öeldakse selle peale. Ei tea, mis mõttes? „Suured muutused!” No ei tea kus? Mitte midagi pole tegelikult muutund! Inimesed lihtsalt imetlevad iseennast, ja kõik! Ja seegi pole midagi uut. Paljad sõnad, ja neistki ainult mõned üksikud uued! Paar-kolm pisemat, siin, seal!...” Ja siis, oma kasulike tõdedega rahul, mis nii hästi kõlasid, jääme vaimustunult naisi vahtima, seal kohvikus.
Hiljem liikus vestlus jälle edasi, president Poincaréle, kes oli käinud just selsamal hommikul sülekoerte näitust avamas, ja sealt edasi, erinevaid lugusid pidi, Le Temps’ile, kus sellest kirjutas. „Jah, vat, see Le Temps on ikka üks korralik ajaleht!” õrritab mind siis Arthur. „Ükski teine leht ei kaitse niimoodi prantsuse rassi!” – „No prantsuse rassi sul nüüd küll ei ole vaja kaitsta, seda pole olemas!” vastan mina, ma tahtsin kah näidata, et olen lugenud, lõin kiire löögi.
.....
„Te olete vapper mees... See on õige tee!” Isa näitas käega Nocturne-sur-la-Lysi poole... Ta tuli isegi tee peale välja, vaatama, kuidas ma lähen. Tütar ja ema jäid kartlikult sisse, koos väikese laibaga.
„Tule tagasi,” hüüdsid nad talle majast. „Tule ometi tuppa, Joseph, mis sul on seal tee peal asja...”
.....
