Ainuke

Ainuke
Автор книги: id книги: 646527     Оценка: 0.0     Голосов: 0     Отзывы, комментарии: 0 0 руб.     (0$) Читать книгу Скачать бесплатно Электронная книга Жанр: Зарубежная классика Правообладатель и/или издательство: Eesti digiraamatute keskus OU Дата добавления в каталог КнигаЛит: ISBN: 9789949530229 Скачать фрагмент в формате   fb2   fb2.zip Возрастное ограничение: 0+ Оглавление Отрывок из книги

Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.

Описание книги

"Ainuke" ülistab laulu ja selle mõju ning on sündinud eesti esimese laulupeo eelaasta elevuses ja ilmutab selgesti laulupeo mõtte õhutamise tendentsi laiemates ringkondades.

Оглавление

Lydia Koidula. Ainuke

AINUKE

Отрывок из книги

Senikaua kui Lohasaare Andres Rammi vanemad alles elasid, ei tulnud noormehele naisevõtmine meeldegi. Ta istus või, õieti ütelda, seisis hommikust õhtuni höövli ja tollipuu taga. Ja seda pidi ütlema: Lohasaare Andres oskas puusepa-tööd nagu mõni linna meister! Kui seda juba opmani emand oli ütelnud, kes ühtepuhku „külalõõpide takistamise” üle ragas, mis „kuhugi ei kõlbavat”, siis tohtisid külanikud seda juba ammugi ütelda. - Juba poisikesepõlves oli Andres külaeitede voki jalgu osanud kohendada ja püti kaanesid parandada ning oli sellega mõne kopika saiaraha teeninud, sest need tengad, mis taat poisile eide selja taga peosse pistnud, oh heldeke! - need ei läinud kellegi taskut kulutama. Nüüd oli poiss suuremaks sirgunud, samuti amet. Niisuguseid veimevakku ei osanud ükski valmistada kui Lohasaare Andres, ega sedavõrd võikarpisid kui tema. Ja kui ta korra opmani emandale jalaaluse oli kinkinud, mis nii korrapärase ja nägusa kollaka värviga üle vaabatud, et emand ütelnud: „Oi Andres, sina peaksid üsna sellesse ametisse heitma, sa oled ju osavam kui meister,” siis ei olnud Andresel kauemini muu tööga juttu. Teise mõisa tisler pidi veel oma jao osavust juurde laenama, ja Lohasaare Andres hakkas oma kogukonna ning ümberkaudsete külade puusepaks.

Noh, see oli amet, mis meest toitis, hädapärast ka naist ja peret, kui temal ka mitte nagu Andresel kohake põllu-ja karjamaaga kõrval ei oleks olnud. Tont teab, mis sel Andresel meeles oli, et ta seda ise tähele ei pannud, kui ometi külaeided ja kõik tütarlapsed seda ammugi teadsid! Koht oli väike mõne suurema talukoha kõrval, aga ta ei kannud võlga peal, sest Andrese isa oli alati ütelnud: „Võlad on nagu viletsus - ei hüüa tulles, aga hüüab minnes!” Tema ei läinud ennast laiemale laotama, kui jõud kandis, ja poeg oli isa kännust kasvanud. Puusepa-amet tõi ka mõne hea rubla tasku, sest seal ümberkaudu on lugu nagu meiegi pool: inimesed tarvitavad hälli noores eas ja puusärki puhkepäevil. Peale muid tarvitusi oli aga kogukond ilusate piigade poolest rikkaks nimetada, mida külapoisid niisama hästi teadsid kui piigad ise, nõnda et puusepa tööd pulmakraamiks, veimekirstudeks ja - noh, lugejad teavad isegi, mida kõik sagedasti tarvis läks. Lohasaare Andresel oli osavust palju ja, nagu juba ütlesime, sellega oleks ta lahkesti enese kõrval veel noort perenaist võinud toita.

.....

läks see tütarlastele nii südamesse ja tegi selle nii pehmeks, et teda varsti jalapealt oleksid trööstinud, kui - ta ise aga oleks tahtnud! Ei nad tõtanud ka iial Lohasaarelt kärmemini läbi, kui toimetamine sinnapoole tänavat viis - ega nemad teda ei kartnud! Neil oli puhas süda. Pakkuma ei läinud ennast sealt küla tütarlapsed kellelegi, aga mis eest nad siis pakku pidid pagema? Jumaluke! Nende pärast võis Lohasaare Andres oma nina nii kõrgesse ajada kui tahes ja „ainukesest” laulda kuipalju süda kutsus - mis see neile korda läks! Küllap saab näha, mis „ainukene” see siis on, kelle ta endale kord peresse laulab. Nemad ei kannud küll kellegi peale vaenu, aga - noh, ei päevad olnud veel õhtule veerenud.

Nõnda rääkisid külaneiud ja enam veel nende emad. Sulatõtt ütelda: südamliku vaenu pidamiseks ei olnud ka Lohasaare Andres mitte inetu küllalt. Kehast pikk ja sirge, näost valge verega ja kaks sinist lahket silma peas - nimetagu mulle keegi seda tütarlast, kes tema vastu oleks julgenud pahameelt pidada. Aga kõige sellega ei olnud neiudele ka ilmväga imeks panna, kui nad aru ei saanud, miks Andres endale „ainukest” ei läinud koju tooma. Anti talle nii ääri-veeri mööda mõista või üteldi hoopis lausa suust välja: „Andres, eks aeg ole ammu käes Lohasaarele noorikut tuua! See või teine Kadri ja Liisu sünniks sinule”, siis kehitas ta õlgu ja küsis:

.....

Добавление нового отзыва

Комментарий Поле, отмеченное звёздочкой  — обязательно к заполнению

Отзывы и комментарии читателей

Нет рецензий. Будьте первым, кто напишет рецензию на книгу Ainuke
Подняться наверх