Jutud. Ainuke

Jutud. Ainuke
Автор книги: id книги: 681145     Оценка: 0.0     Голосов: 0     Отзывы, комментарии: 0 200,47 руб.     (2,17$) Читать книгу Купить и скачать книгу Электронная книга Жанр: Зарубежная классика Правообладатель и/или издательство: Eesti digiraamatute keskus OU Дата публикации, год издания: 2013 Дата добавления в каталог КнигаЛит: ISBN: 9789949480616 Скачать фрагмент в формате   fb2   fb2.zip Возрастное ограничение: 16+ Оглавление Отрывок из книги

Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.

Оглавление

Lydia Koidula. Jutud. Ainuke

1. peatükk

2. peatükk

3. peatükk

4. peatükk

5. peatükk

Отрывок из книги

Senikaua kui Lohasaare Andres Rammi vanemad alles elasid, ei tulnud noormehele naisevõtmine meeldegi. Tema istus, või õieti ütelda, seisis hommikust õhtuni höövli ja tollipuu taga. Ja seda pidi ütlema: Lohasaare Andres oskas puusepa-tööd nagu mõni linna meister! Kui seda juba opmani emand oli ütelnud, kes ühtepuhku «külalõõpide takistamise» üle ragas, mis «kuhugi ei kõlbavat», siis tohtisid külanikud seda veel ammugi ütelda! — Poisikesepõlves juba oli Andres külaeitede vokijalgu osanud kohendada ja pütikaanesid parandada ja oli mõne kopika saiaraha sellega teeninud; sest need tengad, mis taat poisile eide selja taga peosse pistnud, oh heldeke! — need ei läinud kellegi taskut kulutama. Poiss oli suuremaks sirgunud ja amet ühes. Niisuguseid veimevakkasid ei osanud ükski valmistada kui Lohasaare Andres ega sedavõrd võikarpisid kui tema. Jah, kui ta korra opmani emandale jalaaluse oli kinkinud, ise nii korrapäralise ja nägusa kollaka värviga üle vaabatud, et emand ütelnud: «Oi Andres, sina peaksid üsna sellesse ametisse heitma: sa oled ju osavam kui meister», siis ei olnud Andresel kauemini muu tööga juttu. Teise mõisa tisler pidi veel oma jao osavust juurde laenama, ja Lohasaare Andres heitis oma kogukonna ning ümberkaudsete külade puusepaks.

Noh, see oli amet, mis oma meest toitis, hädapärast ka naist ja peret ühes, kui temal ka mitte, nagu Andresel, kohake põllu- ja karjamaaga kõrvale ei oleks käinud. Tont teadis, mis sel Andresel meelde tuli, et ta seda ise tähele ei pannud, kui ometi külaeided ja kõik tütarlapsed seda ammugi teadsid! Koht oli väike mõne suurema talukoha vastu; aga ta ei kandnud võlga peal, sest Andrese isa oli alati ütelnud: «Võlad on nagu viletsus: ei hüüa tulles, aga hüüab minnes!» Tema ei läinud ennast laiemale laotama, kui inimene andis, ja poeg oli isa kännust kasvanud. Puusepa-amet tõi ka mõne hea rubla tasku; sest seal ümberkaudu on lugu nagu meiegi pool: inimesed tarvitavad hälli noorel eal ja puusärki puhkepäevil; peale muude tarvituste aga oli kogukond ilusate piigade poolest rikkaks nimetada, mida külapoisid niisama hästi teadsid kui piigad ise, nõnda et puusepa tööd pulmakraamiks, veimekirstudeks ja — noh, lugejad teavad isegi, mida kõik — sagedasti tarvis läks. Lohasaare Andrese osavusele oli palju maad, ja nagu juba ütlesime: sellega oleks ta lahkesti enese kõrval veel noort perenaist võinud toita.

.....

või vahel:

«Kui seisan pime' kesköö a'al

.....

Добавление нового отзыва

Комментарий Поле, отмеченное звёздочкой  — обязательно к заполнению

Отзывы и комментарии читателей

Нет рецензий. Будьте первым, кто напишет рецензию на книгу Jutud. Ainuke
Подняться наверх